Sisu ja taust

Teos käsitleb 1905. aasta revolutsiooni. Tegevus toimub Tallinnas ning linnaruum on
selgelt äratuntav. On märgata ekspressionistlikke jooni: nimelt kujutasid
ekspressionistid oma piltidel kaasaegset suurlinna, rahvarohkeid tänavaid,
suitsevaid vedureid jne. Selles teoses on linnaruum eelkõige suhtluskeskkond ning
palju tegevust toimub tänavatel.[3]

Tegevus toimub sügisel, ka teose õhustikule on olemuslik hääbumise ja lagunemisega

seotud sügisene aeg. Üldine meeleolu on sünge, ilm on ähmane ja rõske. Indrekul on
tunne, et unenäod kestavad ka ilmsi. Seega hõljub selle linnamaastiku kohal ka
ebamäärane irratsionaalne õhkkond. Romaani tegelased on pidevas parema maailma
ootamise seisundis, mis kulmineerub pilkases pimeduses.[3]

Teoses tugineb Tammsaare kollektiivsele mälule. Nimelt koges ta ise Tallinnas koos
rahvamassidega revolutsioonisündmusi ja elas vastavas atmosfääris. On raske hinnata
selles osas leiduvat autobiograafilist elementi. [4]

Tammsaare analüüsib, kuidas revolutsioonitegijad kasutavad massi mõjutamiseks

ideedega manipuleerimist ehk kujutab revolutsiooni psühholoogilisi protsesse.
Inimeste ideoloogilise mõtlemise mõjutamine ja kujundamine ning dünaamiliselt
arenevad sündmused juhivad vabadusvõitlejad hankima relvi, mille abil valitsev
ühiskond likvideerida.[4] Tammsaare meelest pakkus revolutsiooni agitaatorite ja
propagandistide sotsialismi juurde kuuluv vägivallateooria tõe asemel hoopis vale
ja õiguse asemel ülekohut. Tema meelest on vägivallast lähtuva vabadusliikumise
tulemus vaid häving ja surm.[5]

Teos on justkui inimese võitlus ühiskonnaga. Peategelaseks on Indrek, kes kogeb

revolutsiooni keskel olles küll vabadusliikumise ideede ilu, kuid näeb ka neis
peituvat pettust, rahvale lubatud maapealset paradiisi. See on põhjus, miks Indrek
sellest kõigest lõpuks eemale astub.[5] Tammsaare kujutab sotsialismi usulise
müstifikatsioonina ja revolutsiooni fanaatilise usulise liikumisena, mistõttu on
teoses ohtralt piibliterminoloogiat. Revolutsiooniga seoses käsitletakse ka
vabaduse teemat.[4]

Indreku elu võtab uue suuna seoses salapalvega, mille tema majaemand palub tal
ümber kirjutada. Indrek kirjutab ta palve ümber aga täiesti uues kuues ja see
osutub nii mõjuvaks, et palve avaldatakse lehes Rahva Sõber. Seejärel saadab Indrek
lehele veel artikleid. Nii puutub ta kokku ajalehetoimetusega ja hakkab käima
salakoosolekutel. Kolmandas jaos saladused kuhjuvad, sest Indrekul puudub
vastasmängija, kes tegevusi edasi viiks. Saladused põhjustavad uusi süžeearenguid
ja sündmusi.[3]

Indrek on oma käitumises mõjutatud nii Kanti absoluutsest eetikast kui ka Goethe
ideedest. Näiteks laenab ta vene tsaarisoldatile pühaks peetud revolutsioonikassast
raha, kuid saab inimest aidates halvakspanu osaliseks. Goethe imestas rahvusliku
viha üle ja leidis, et eriti tugevalt ilmneb see harimata inimeste juures, mistõttu
on vaja haridustaset, mille puhul tuntakse naabrite õnne või kurbust nagu oma rahva
oma. Sellist suhtumist ilmestab Indreku tolerantne käitumine. Samas lähtuvad Goethe
aumehereeglid hoopiski Voltaire'i maailmakodaniku ideaalist.[4]

Lisaks pakub teos Eesti ühiskonna ajaloofilosoofilist tõlgendust

tsivilisatsioonikriitikana, mis meenutab O. Spengleri "Õhtumaa allakäiku".[4]

Revolutsiooni eitavate vaatenurkade tõttu sai teos palju teravat kriitikat 1930.
aastail nii Eesti Vabariigis kui ka NSV Liidus, samuti Eesti NSV-s kuni 1960.
aastate lõpuni. Olukord muutus, kui 1968. aastal anti välja Tammsaare kärbetega
kolmanda köite uus versioon, mille põhjal tuvastati teoses ka revolutsiooni
jaatavaid vaatenurki.[4]
Teos on tõlgitud soome (2007), saksa (1983), prantsuse, vene, tšehhi ja läti
keelde.[1]

Tänu Kultuuriministeeriumi toetusprogrammile "Eesti kirjandus" saab teose Eesti

Rahvusraamatukogu digiarhiivist DIGAR tasuta alla laadida.[6] Teose on
audioraamatuks lugenud Meelis Kompus (2018).