Lõpuks sain viimase viienda osa läbi.

See viimane jäi natuke venima, kuigi raamat

ei olnud halb, lihtsalt ei ole olnud nii palju aega lugeda.

Viimases osas on Indrek tagasi Vargamäel. Andres ja Pearu on jäänud vanaks, kuigi
ega see neid väga muutnud ei ole. Omavahel nad ikka läbi ei saa. Ja ega nende
peredki omavahel suurt läbi ei käi. Kui just vahel sunnitud pole. Andres on kolinud
nüüd Vargamäe sauna ja Vargamäel elab Maret koos Sassi ning nende kahe lapsega.

Maale tuleb ka Indreku juures linnas lapsehoidjana töötanud Tiina, kellel on üks
saladus. Neljandas osas võis juba aimata, mis saladus see selline on. Ka viiendas
osas on olulisel kohal suhted nagu neljandaski. Seekord pööratakse rohkem
tähelepanu nooremale põlvkonnale, aga mitte ainult. Noorte omavahelised suhted
arenevad päris draamaks ja seda võib võrrelda isegi tänapäeva action’iga.

Pearu arvab, et Andres tegi valesti, et Vargamäe Sassile andis. Nii öelda võõrale
verele. Mõne aja pärast aga avastab ta ennast samasuguse mure eest, et kellele
jätta enda talu. Orul erab Karla oma perega, aga temal on ainult 2 tütart ja poeg
Eedi, kes ei ole täie aruga. Pearu arvab, et tütardele ei saa jätta, nii langeb
tema valik Joosepi ja Liisi teisele pojale. Selle vastu räägib aga see, et siis
saaks Andrese suguvõsa terve Vargamäe endale. Seda ei või Pearu kannatada.

Andresel on jälle teised mured. Tema tunneb, et tema töö on kõik olnud üsna kasutu.
Raamatu lõpus saab tema süda lõpuks rõõmustada, et üks tema suur soov siiski
täitub. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel.

Romaan lõpeb sümboolselt sellega, et Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt sama teed
mööda, mille kaudu aastaid tagasi saabusid sinna Andres ja Krõõt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem I ja IV osa, nendele

järgneb V ja siis II ning kõige vähem meeldis III.