A. H.

Tammsaare “Tõde ja õigus” IV, 1932

A. H. Tammsaare

Anton Hansen Tammsaare sündis 1878. aastal Tammsaare-Põhja talus Järvamaal

Hansenite pere neljanda lapsena. Hariduse omandas kihelkonnakoolis, Hugo Treffneri
Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis, kus viimases õpingud jäid pooleli tuberkuloosi
haigestumise tõttu. Tervise parandamiseks kolis Kaukaasiasse lühiajaliselt elama.
Abielludes, kolis Tammsaare 1919 perega Tallinnasse elama, kus oli tema loomingu
kõrgaeg. A.H. Tammsaare suri 1940.

Põhjalikumalt õpingutest ja ühiskondlikust taustast Aleksander Looringu artiklist

„A. H. Tammsaare üliõpilasaastad“, Looming 1938, nr. 1.

Tuntuimad teosed on 1921 “Juudit”, 1922 “Kõrboja peremees”1926-1933 “Tõde ja õigus”

I-V, 1939 “Põrgupõhja uus vanapagan”.
Karl Mihkla „Tõsielulisi tüüpe ja motiive A. H. Tammsaare teoseis“., Eesti
Kirjandus 1938, nr 1
Α. H. Tammsaare suurromaani „Tõde ja õigus” I-V (1926- 1933) võib pidada teatud
määral autobiograafiliseks teoseks. Kirjanik pole selles monumentaalses
kirjandustootes küll otseselt kujutanud omaenda isikut ega elulugu, aga ta on selle
loomisel kasutanud isiklikke elamusi ja tähelepanekuid rohkem kui üheski teises
teoses. Tarvitades Baudelaire’i sõnu, võib sedastada, et „Tões ja õiguses” on
kunstilisse vormi valatud „iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm”.

Teatavasti rulluvad „Tõe ja õiguse” põhisündmused lahti soodetagusel Vargamäel, või

teiste sõnadega väljendades – kirjaniku omaenda sünnikohas, Tammsaare väljamäe,
Albu vallas. Siin rühmas päevast päeva tööd teha tema isa Peeter Hansen, Eespere
Andrese elav eeskuju, kes oma noore naisega oli Viljandimaalt Järvamaale sisse
rännanud. Iseteadvale viljandimaalasele oli see hingeliselt valusaks hoobiks –
lahkuda majanduslikel põhjustel jõukast maakohast ja asuda Järvamaa kõrvenurka
kivikärkasele väljamäele. See kibedustunne ajendaski Peeter Hanseni varjatud
meelehärmi ja kurjusevimma, mis vahetevahel esile puhkesid ja selle tööka ning
õiglase mehe nagu rööpmeist välja lõid. Nii võib ta hingelist murrangut aimamisi
seletada, lähemalt aga on seda raske tagantjärele mõistatada.
/.../
Romaanisarja „Tõde ja õigus” keskne kuju Indrek Paas erineb Vargamäe talurahvast
selle poolest, et ta ärpleb rohkem vaimuga kui kehaga ning püüab oma tõde ja õigust
taotella väljaspool kõrvenurga piire. Tema isikus on nähtud kirjaniku omaenda
teisikut, ehkki Tammsaare iseloom ja elukäik ei kattu Indreku omaga. Tõeliselt võib
märgata mõningaid üldjoonelist ühtelangevaid seiku ainult nende lapsepõlves ja
kooliaastail.
/.../
„Tõe ja õiguse” III-s, IV-s ja V-s osas esinevad domineerival kohal
mõttekujutuslikud ja mitme isiku järgi kombineeritud tegelased. Tõsielulisi jooni
võib tähele panna vaid mõne üksiku tüübi karakteristikas.
/.../
Eespool põgusalt vaadeldud tüübid ja motiivid osutavad, kuivõrd ligilähedases
seoses seisavad Tammsaare teosed meie tegelaskonnaga ja elu-oluga lähemast
minevikust. Et tõsieluline teemastik etendab säärast tähelepandavat osa tema
loomingus, võime veenduda Tammsaare toodangu ehtsuses ja eestipärasuses.
Kahtlustused Tammsaare võõrmõjudest, nagu esitas A. Kivikas „Kõrboja peremehe”
ilmumisel, peaksid kui alusetud ära jääma.

On endastmõistetav, et kirjandustoote kunstiväärtus ei sõltu sugugi sellest,

kuivõrd tõsieluline on vastav tegelane või motiiv, vaid et see oleneb ainuüksi
teose kunstilisest väljatöötusest. Sel puhul võime tänulikud olla juubilarile – Α.
H. Tammsaarele, kes tavalisi elujuhtumeid ja tegelasi on suutnud kujutada sellise
kunstiosavuse ja meisterlikkusega, et nad on muutunud meie väärtkirjanduse elavaks
põhivaraks.
„Tõde ja õigus“ IV osa positsioon autori loomingus
„Tõe ja õiguse“ IV osa on hinnatud Tammsaare üheks parimaks teoseks ja kriitikud on
seda nimetanud parimaks romaanitsükli oskas. Teoses uurib autor ühiskonna mõju
inimesele ja inimese õnne otsimist.
„Tõde ja õigus IV-t“ (1932) nimetab Adson õigusega „närvide raamatuks“. Siin ei
liiguta enam robustsetes miljöödes, vaid seltskonnas resp. haritlaskonnas, juba
iseseisvas Eestis. Ent Tammsaare muljed sellest miljööst pole sugugi rõõmsamad
endistest Indreku kogemustest. Seetõttu on romaani 4. jaost saanud suurelt osalt
satiir nn. seltskonna ja ta moevaadete pihta (Harald Paukson „Tammsaare looming
linnulennult“, Varamu 1940, nr. 3).
„Tõde ja õigus“ IV osa
Teose sündmustik toimub iseseisvas Eestis Tallinnas majanduslanguse ajal. Sellest
lähtuvalt arutatakse teoses mehe ja naise vara jagamise ja võrdsuse üle. Karin on
varanduslikult abielu rikkam pool, kuid ometi peab ta saama mehe loa majale
obligatsioonide tegemiseks. Naise roll ühiskonnas on teine peateema raamatus.
Karini ema arvab, et naise iseseisvus ja varaline sõltumatus on õnnetuseks ja
traditsiooniliselt peab mees hoolitsema naise eest. Ühiskond eeldab ka, et mees
peab oma naist seltskonda viima ja teda seal kontrollima. Indrek peab ajastu
ühiskonda pealiskaudseks ja ei täida ühiskonna poolt eeldatud rolli. Naise ja mehe
roll ühiskonnas on teost läbiv küsimus. Kui „Tõe ja õiguse“ I osas kujutavad Krõõt
ja Mari emarolli, siis Karin vastandub IV osas neile ja kujutab naise rolli
ühiskonnas ja naist kui mehepüüdjat.
„Tõe ja õiguse „ IV osa kirjeldab Indreku ja Karini abielu. Kuidas armastuse kõrval
on hirm, et teine ei armasta. Karin tahab, et Indrek jumaldaks teda ja ta afäärid
otsivadki vastust küsimusele, kas Indrek armastab teda. Kokkuvõttes ei lõhkunud
Karini ja Indreku abielu mitte armukadedus, vaid Karini lausutud sõnad: „Keda sa
nüüd lähed tapma“. Nende sõnadega murdis ta Indrekule antud lubadust hoida Indreku
saladust, mis oli neid abielu algul ühendanud.
Tammsaare teos näitab, kuidas inimeste armastus on erinev ja kuidas mitte ükski
inimene ei mõista üksteist, ei naised mehi ega mehed naisi.
Teose tegelased
Indrek Paas
Indrek on abielu mõistlikum ja rahulikum pool. Teos algab, kui Karin jookseb uksest
sisse ja hakkab Indrekule rääkima kuulujutte samal ajal, kui mees üritab töötada.
Selle stseeniga antakse aimdust ka Indreku suhtumisest seltskonda, mis tundub talle
pealiskaudne ja ebameeldiv. Lisaks iseloomustab Indrekut süütunne „Tõe ja õiguse“ I
osas oma ema kiviga viskamise pärast, mille tagajärjel ema suri. See on läbivaks
motiiviks Karini ja Indreku abielule ning osutus ka abielu lõpu üheks põhjuseks.
Indrek leiab, et ühiskond elab valesti, kuid säilitab teoses vaatleja poole. Ta ei
hakka ka Karinit muuta, vaid talub tema käitumist vaikselt ja sukeldub oma töösse
õpetajana. Kui Karin veedaks heameelega õhtud pidutsemas, siis Indrek on tasasem ja
eelistaks raamatute või lastega ajaveetmist. Indrek on Karini ees suletud ja Karin
omakorda liiga egoistlik, et teda mõista. Kui abielu on juba kriisis jääb Indrek
endiselt passiivseks ja ei ole nõus loobuma oma põhimõtetest Karini ja abielu
nimel.
Karin Paas
H. Puhvel kirjutab teose retsessioonis, et Karin on eelkõige elamuste- ja
tundejanuline egoistlik naine. Karinit võib vaadelda kui negatiivset tegelast, kes
petab oma abikaasat, ei hooli lastest ja eelistab oma aega veeta pealiskaudses ja
hoolimatus seltskonnas, kuid tema tegevuse motiivid tulenevad kahest sündmusest.
Esiteks on Karin vapustatud oma poja surmast ja seltskonnaga suhtlemine oli algul
ainult abivahend, et tema tähelepanu köita, ning teiseks oli Karini armastus
Indreku vastu ja soov olla vastuarmastatud. Karin tahab, et Indrek paneks teda
piinlikkust tundma ja üritab Indreku tähelepanu võita teiste meeste abil. Karin
üritas Indrekut panna kahtlustama ja armukadetsema, sellepärast suitsetas ta Rönee
paberosse, teades, et abikaasa seda märkab. Karin mõistis Indreku armastuse suurust
alles siis, kui Indrek teose lõpus teda tulistas, kuid Indrek ei suutnud siis enam
Kariniga koos olla. Indreku jaoks muutis Karini armastus teda ennast liiga palju ja
negatiivselt. Karin arvas, et armukadedus suurendaks nende vahelist armastust,
teadmata, et Indrekule oli sellel vastupidine mõju.
Ühiskonna tõusiklikku klassi sulandus Karin oma kelmikuse ja naiivsusega. Indrekul
oli kriitiline maailmavaade, mis nägi seltskonna pealiskaudsusest läbi, kuid Karin
seda ei mõistnud. Karini eluväärtused tulenesid ühiskonna prioriteetidest ja Indrek
ei üritanud neid temas muuta või nende vigu talle selgitada. Keskkonna
ennasthävitav mentaliteet suurendasid Karini negatiivseid omadusi, mis kokkuvõttes
viisid abielu lagundavate sündmusteni.

Tõusikkodanlus
Teoses kujutavad tõusikkodanlust kõige täpsemalt Köögertalide ja Itamite
perekonnad. Tammsaare käsitleb ajastu ühiskonnaklassi satiiriliselt, tuues välja
seltskonna julmuse ja egoismi, mis asub viisakuse taga. Naised, kes igapäevaselt
istuvad kohvikus, kelgivad ja räägivad kuulujutte, näitavad sellega enda
pealiskaudsust ja ennasttähtsustavat iseloomu. Tõusikkodanlus hindab ainult raha,
rikkust, staatust ja sidemeid. Raha ja rikkuse nimel satuvad sõbrad pankrotti ning
staatuse jaoks üritatakse ennast upitada loome- ja kultuuriinimeste toel, luues
sidemed ainult valitud seltskonna inimestega.

Härra ja Proua Vesiroos

Karini vanemad. Teose alguses tabas Karini vanemaid pankrot ja neil tuli loobuda
oma rikkusest. Indrek heitis härra Vesiroosile ette, et ta on sõja ajal
spekuleerimisega rikastunud tõusikkodanik. Härra Vesiroos uskus äris oma head õnne
ja vaistu ning pidas ennast ainsaks õigeks ärimeheks. Ta ei kasutanud
paberimajandust, kuna pidas seda mõtetuks ja arvas, et tema pankrotistumise süü on
Köögertalil või Eesti Vabariigil, kuid mitte tal endal. Kaotades oma varanduse,
kaotas ta ka oma staatuse ja hakkas jooma. Tema naine oli mõistlikum ja arukam, ta
tundus alati rohkem teadvat, kui ta lasi paista, ja muretses oma pere pärast.

Härra Paralepp
Karini esimene armuke, advokaat. Härra Paralepp oli abielus ja enne Karinit omanud
mitmeid afääre, kuid Karin oli tema jaoks eelmistest armukestest erilisem ja ta
armus temasse. Ta ei suutnud vaadata, kuidas Karin Röneega koos oli ja sattus
teisega peaaegu kaklusesse. Ta oli valmis Karini jaoks oma naise maha jätma, kuid
Karin teadis, et ta armastab ainult Indrekut ja talle lihtsalt meeldis, et keegi
teda jumaldab.

Rönee Vagur
Proua Köögertali armuke, laulja. Jumaldas Karinit

Ida Langebrunn
Karini kooliaegne pinginaaber, hambaarst. Karinile vastandlikuks näiteks: omas
ametit, armastas oma lapsi ja abikaasat, oli rahulik ja mõistlik, kuid teose lõpus
jätab ta mees ta maha. Ida oli Karinile ta usaldusisik ja Karin pöördus tema poole
nõu küsima.

Tiina
Lapsehoidja. Tiina oli vaikne, rahulik ja armastav, kuid tal oli üks saladus, mida
ta ei saanud Karinile rääkida.

Melesk
Revolutsionäär, kes pettus ideedes ja leidis, et ainuke võimalus on surra. Tema
enesetapu sündmused viisid Indreku hädavaleni, mis oli üheks tõukeks
abielulagunemisel.

Teose küsimused
· Armastuse küsimus. Kas see säilib abielus? Missugune on armastus? Kas
vastandid saavad armastada?
· Missugused on naise ja mehe rollid ühiskonnas? Naine kui ema ja naine kui
lõbutüdruk? Kas naise käitumise määrab seksuaalsus? (Otto Weinigeri traktaat) Mehe
roll kui abikaasa, ülalpidaja, otsustaja, ärimees?
· Ühiskonna olukord – Kas pankrotistumises ja majanduslanguses olid süüdi
inimesed (Köögertal ja Vesiroos) või riik?
· Mis kannustab indiviide tegutsema?
Küsimused klassikaaslastele
1) Kuidas kirjeldaksid Karini ja Indreku armastust teose algul? Kas nad
armastasid üksteist kogu teose vältel või oli nende armastus puhanguline?
2) Kuidas kirjeldad Indreku suhtumist ja käitumist ühiskonna suhtes?
3) Mis oli raamatus lemmik stseen? Kuidas sobis lõpp „Tõe ja õiguse“ teiste
osade suhtes?
Teose vastuvõtt, retsessioonid
H. Puhvel kirjeldas „Tõe ja õiguse“ IV osa järelsõnas, kuidas 1932. Aastal olid
ilmunud kümmekond romaani, kuid Tammsaare teos eraldus omaette saavutusena kõigist
ülejäänutest tegelaste meisterlikkuse ja psüühilise veenvuse pärast. Tammsaare
kirjutas romaani enamasti suvekuudel, kui perekond parasjagu suvitas. Tammsaarel
oli süžeekäik ja tegelased enne läbimõeldud, mistõttu oli teos kirjutatud otse
puhtandisse ja käsikirjas leidusid ainult üksikud parandused.

Romaani IV osa on vastanduvaks „Tõe ja õiguse“ I osaga. Kui romaanisari algab maal
Vargamäel ja kujutab talupoegade ühiskonda, siis IV osas kirjeldab Tammsaare
tõusiklikku kodanikuühiskonda Tallinnas. Ka filosoofilisest aspektist erinevad kaks
teost. IV osas on inimeste psüühika ennast hävitav, samas kui Andres Vargamäel
unistas maa taastamisest ja teda talu ülesehitamisest.

IV osa on nimetatud Tõe ja õiguse romaanisarja üheks parimaks osaks ja H. Puhvel

leiab, et IV köites on Tammsaare lõplikult väljaarendanud oma psühholoogilise
kujutamislaadi. Romaani psühholoogilised isiksused võeti kriitikute seas
üksmeelselt hästi vastu, kuid erimeelsusi esines ühiskonnakriitilises kujutluses.
Tammsaare on selles teoses ühiskonna suhtes ründavam ja jõulisem võrreldes
eelnevate teostega. Lisaks toob H. Puhvel välja, et teos on aegumatu oma
probleemikäsitluse tõttu, uurides abieluinstitutsiooni lagunemist, mis on
üldinimlik ja alati aktuaalne.
Ideesid, tsitaate romaanist
Inimene on ise oma õnne suurim vaenlane.
Karin oma käitumise ja teguviisiga liikus oma eesmärgist ainult eemale. Tema jaoks
tähendas võitlus elu õnne ja armastuse eest võitlust iseendaga ja oma iseloomuga.
Tammsaare teoses Karin ja Indrek jäävad mõlemad õnne eest võideldes kaotajaks ja
oma erinevuste pärast kaotavad juba olemasoleva õnne.

Inimene ei suuda elada ei tõega ega tõeta.

Indrek oli inimesena aus, kuid kui ta Karinile Meleski lugu pidi ausalt ära
rääkima, otsustas ta hädavale kasuks. Nii sattus Indrek sarnaselt oma isale tõe ja
vale vahele ning sarnaselt Andresele oli sellel laastav mõju.

Enne oli nõnda, et kui oli veri, siis oli ka armastus, nüüd on vere asemel raha.
Kui Karin tuleb Indrekult raha küsima, siis Indrek keeldub ja põhjustab suure tüli.
Indrek leidis selle kibestunud aforismiga, kuidas tänapäeval armastatakse raha
mitte inimest. Kui ta seda Karinile ütles, otsustas see raha tagasi anda, näidates
sellega, et ta ei taha Indreku raha, vaid armastust ja verd.

Pole maailmas suuremat õnne, kui jagada õnne

Kui Indrek Karinile jutustas oma ema surmast, siis avaldas see Karinile vastupidist
mõju ja pani Karinit Indrekut armastama. Sel hetkel ta mõtles, et tahaks Indrekut
õnnelikuks teha, ja leidis, et õnnelikuks saab, kui teed kellegi teise õnnelikuks.

Suurim õnn on armastus

Indreku mõttekäik, kus ta reedab, et suure armastuse puhul leitakse suurim õnn, mis
on surm. Teose lõpus, kui Karin sureb nende armastuse pärast, lausub Indrek:
„Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda.“