Tallinna Tehnikaülikool

2023/ 2024 õ.a

Praktikumi Kõvadus aruanne

õppeaines AEK0270 Materjalid elektriseadmetes

Üliõpilane: Maksim Gladkihh

Rühm: EAAB24

Esitatud: 14.05.2024
Töö eesmärk:

• Tutvuda põhiliste kõvaduse määramise meetoditega (Brinell, Rockwell ja Vickers,

Barcol).
• Valida sobiv meetod kõvaduse määramiseks erinevatele materjalidele.
• Võrrelda katsetatud materjalide kõvadust.
• Analüüsida seost materjali tõmbetugevuse ning kõvaduse vahel.
• Hinnata materjali kõvaduse olulisust materjali valikul.

Kasutatud töövahendid:

• katsekehad
• viil
• mikroskoop jälje mõõtmiseks
• Brinelli kõvadusmasin
• Rockwelli kõvadusmasin
• Vickersi kõvadusmasin

Kõvaduse mõõtmise meetodid:

Brinelli meetod:

Kõvaduse määramisel Brinelli meetodil surutakse katsetatavasse materjali kõvasulamkuul või

karastatud teraskuul läbimõõduga (D) 10; 5; 2,5; 2; 1mm ja jõuga (F) 1...3000 kgf
(9,8...29430N). Brinelli kõvadust määratakse reeglina metalsetel (terased, Al-sulamid, Cu-
sulamid jne) materjalidel. Meetodi ülemiseks piiriks võib lugeda terase kõvaduse karastatud
olekus, alumiseks pehmed puhtad metallid. Tüüpiline kasutusala: teras lõõmutatud või
lähteolekus, teras parandatud olekus, hallmalmid, pronksid. Tuleb arvestada ka sellega, et
katsekeha minimaalne paksus ei tohi olla väiksem kui jälje 8-kordne sügavus.

Joonis 1. Brinelli kõvaduse määramise skeem (a) ja jälje mõõtmine (b)

Rockwelli meetod:

Rockwelli meetod on võrreldes Brinelli meetodiga märksa universaalsem ja sobib laiemas

kõvaduse vahemikus materjalide katsetamiseks. Meetod on olemuselt lihtne, sest ei ole vaja
mõõta jälje suurust, tulemuse saab lugeda otse masina pealt. Materjal peab olema korraliku
pinnaviimistlusega ning katsetamise ajal ei tohi see liikuda. Vastavalt koormusele ning otsakule
eristatakse mitmeid erinevaid skaalasid: metalsete materjalide korral kasutatakse enamasti A-,
B- ja C-skaalat, pehmete sulamite ja plastide puhul H-, R-, M-skaala. Tüüpiline skaala terase
puhul on C-skaala, Al-sulamite korral B-skaala, kõvasulamite korral A-skaala ning plastide
puhul M-skaala.

Joonis 2. Kõvaduse määramine Rockwelli meetodil

Vickersi meetod:

Vickersi meetod põhineb teemantpüramiidi sissesurumisel materjali. See meetod võimaldab

määrata mis tahes metalli või sulami kõvadust ning sobib nii õhukese metalli kui ka pinnakihi
kõvaduse määramiseks. Kasutatakse tüüpiliselt õhukeste materjalide, pinnete, tsementiitide,
nitreeritud pinnakihtide, pindkarastatud teraste ning keevisõmbluste termomõjutsoonide,
kõvasulamite ja keraamika kõvaduse arvutamisel. Meetodi puuduseks on kõrgendatud nõuded
pinnaviimistlusele, sisuliselt on nõutud poleeritud pind.

Joonis 3. Vickersi kõvaduse määramise skeem (a) ja jälje mõõtmine (b)

 Barcoli meetod:

Meetod on eelkõige mõeldud komposiitmaterjalide kõvaduse määramiseks. Võimalik on

määrata ka pehmete metallide ja sulamite ning kõvemate plastide kõvadust. Barcoli meetodil
surutakse katsekeha pinda teraskoonus tipunurgaga 26º ja tipuraadiusega 0,157 mm. Kõvadust
hinnatakse skaalas 0...100. Barcoli seade on kaasaskantav.

Katsetulemused:
Materjal: Vask (Cu)
D=2.5 mm
F=1839 N
d=1.1mm

2𝐹 2 ∗ 1839
𝐻𝐵𝑊 = 0,102 ∗ = 0,102 ∗ = 187,31
𝜋𝐷(𝐷 − √𝐷2 − 𝑑2 𝜋 ∗ 2,5(2,5 − √2,52 − 1,12

Tabel 1

Materjal Materjali Kriipe (viili) Valitud Jälje Kõvadusarv Võrdlus- Tugevus

iseloomustus katse kõvaduse suurus skaala [Nmm2]
määramise [mm]
meetod
Vask Pronksi Sai viilitud,
karva pehme HBW 1,1 187,31 200 HV -
katsekeha

HRB - 95 220 HV -

HV D1=0,298 211,4 93,6 HRB 675

D2=0,294

Kokkuvõte/järeldused:

Laboratoorsete katsete käigus tutvustati erinevaid kõvadusmõõtjaid ja -meetodeid ning

mõõdeti vase (Cu) kõvadust. Kõige täpsemad kõvadusnäitajad saadi Vickersi meetodi abil,
kuna selle jaoks kasutati automaatseid kõvadusmõõtjaid.