Kodulaenu käsiraamat Kristi Saare

Visit to download the full and correct content document:

https://ebookstep.com/product/kodulaenu-kasiraamat-kristi-saare/
More products digital (pdf, epub, mobi) instant
download maybe you interests ...

Son amant du désert Quelques semaines pour te résister

Kristi Gold

https://ebookstep.com/product/son-amant-du-desert-quelques-
semaines-pour-te-resister-kristi-gold/

100 Tanya Jawab Mengenai Kanker Payudara Zora K. Brown

& Karl K. Boatman

https://ebookstep.com/product/100-tanya-jawab-mengenai-kanker-
payudara-zora-k-brown-karl-k-boatman/

Valis Philip K Dick

https://ebookstep.com/product/valis-philip-k-dick/

Sométase alteza Wells K C

https://ebookstep.com/product/sometase-alteza-wells-k-c/
Tarama Sözlü■ü K N Tdk

https://ebookstep.com/product/tarama-sozlugu-k-n-tdk/

Imunologia Básica Abul K. Abbas

https://ebookstep.com/product/imunologia-basica-abul-k-abbas/

Ombak Sekanak Rida K Liamsi

https://ebookstep.com/product/ombak-sekanak-rida-k-liamsi/

Pradeep s Physics 2 physics vol 2 2021st Edition Dr K L

Gomber K L Gogia

https://ebookstep.com/product/pradeep-s-physics-2-physics-
vol-2-2021st-edition-dr-k-l-gomber-k-l-gogia/

Yükseklerde 1st Edition R K Lilley

https://ebookstep.com/product/yukseklerde-1st-edition-r-k-lilley/
Olulised mõttekohad kodulaenu võttes 4

Kodulaenuga seonduvad terminid 5

Kodu ostuga kaasnevad kulud 6

Kodulaenu taotlemise protsess valmisobjekti puhul 7
Kodulaenu taotlemise protsess uusarenduse puhul 7
Kodulaenu taotlemise protsess ise ehitamise puhul 7

ENNE LAENU VÕTMIST 8

Kuidas üldse hakata kodu valima? 8

Kuidas valmistada end ette kodulaenu võtmiseks? 8

Kas parem kodu laenuga osta või koguda? 9
Millal eelistada ostmisele üürimist? 10
Millal on hea aeg kinnisvara osta? 10
Kas kodulaen võtta pigem sissemaksega või panustada lisatagatisele? 10
Kuidas koguda sissemakseks raha? Kas seda investeerida? 11
Mis oleks optimaalne sissemakseprotsent, mida pangad aktsepteerivad? 11
Kui palju maksta sissemakseks? 12
Millise perioodiga euribor valida? 12
Kas kodulaen võtta võimalikult lühikese või hoopis võimalikult pika tähtajaga? 12
Kuidas käituda, kui sissemakse summa kõik säästud kulutaks? 13
Mis on maksimaalne hind, mida kommunaalkulude peale kulutada? 13
Millist tagasimaksegraafikut kodulaenule valida? Kas annuiteetgraafik või võrdsete
põhiosamaksetega? 13
Kas osta isiklik korter parem ettevõtte alt või eraisikuna? 14
Kui palju mõjutavad null last vs. üks laps vs. kaks last kodulaenu saamist? 14
Kuidas broneerimistasuga asjad käivad? 14
Kas naine on kogu lapsehoolduspuhkuse ajal panga silmis mehe ülalpeetav? 15
Kas osta üks ühine kodu või kaks eraldi korterit? 15
Kas välismaal elades ja elatist teenides lubatakse ka Eestis kodulaenu taotleda? 15
Milline on hea investeerimisportfell laenu saamiseks? 15
Kas pank arvestab ettevõtte investeerimisportfelli ka? 16
Millised on riskid partneriga ühiselt kodu ostes? 16
Kui oluline on ühise kodu puhul testament? 17
Mis on “rusikareegel” kodu hinna jaoks? 17
Milliste dokumentidega peab kindlasti tutvuma enne korteri ostmist uusarendusse? 17

KUI ON OLEMASOLEV LAENULEPING 18

Milliseid kindlustusi on vaja laenule lisaks valida? 18
Kas teha elukindlustus? 18

2
Kuidas teha soovi korral laenu lisatagasimakseid? 18
Kas maksta kodulaen enne tähtaega tagasi? 19
Miks on avatud kodulaenuleping hea? 19
Kuidas on võimalik kodulaenu intress pangas madalamaks saada? 19
Kas pank annab ühele inimesele mitu kodulaenu? 20
Milline protsent võiks maksimaalselt minna iga kuu pangast kodulaenu peale? 21
Mis on ideaalne stsenaarium, et korterist edasi majja liikuda? 21
Kas Kredexi käendusega ei tohi mitte kunagi korterit välja üürida? 21
Kas tagatiseks saab panna kinnisvara, millel on pangalaen? 21
Kuidas rahastada ostetud kinnisvara remondivajadust? 21
Tahaks osta suuremat kodu, aga kas selleks on praegune vaja ära müüa? 22
Kuidas arvutada teise kodu ostmise laenuvõimekust? 22
Kas ja kuidas kodulaenu ka portfellis investeeringuna arvestatakse? 22
Kuidas kodulaenuga ostetud kodu müüakse? 22

3
Olulised mõttekohad kodulaenu võttes

- Kodulaenu võtmiseks võiks hakata valmistuma vähemalt aasta enne laenu võtmist, et
võimalikult häid laenutingimusi saada, eeltöö on seda väärt!
- Pakkumised kodulaenu jaoks tuleks võtta päriselt kõikidest pankadest, kunagi ei tea,
kes võib üllatada!
- Esimene vastus, mis pangalt laenutaotlusele tuleb, on teie omavaheliste läbirääkimiste
alguspunkt. Läbiräägitavad on absoluutselt kõik olulised tingimused (intress,
lepingutasu, periood, sissemakseprotsent), küll aga peab arvestama, et kui ideaalis
läheb pakkumine paremaks, siis mõnikord ka pärast komisjoni võib lõplik pakkumine
olla veidi kehvem.
- Tasub meeles pidada, et intress pole ainus otsustuskoht, mis teeb laenu heaks. Tuleb
vaadata ka lepingutasusid ja muid kõrvalkulusid, kindlustusnõudeid, ennetähtaegse
tagasimaksmise lisatingimusi jne.
- Investeerimisportfelli luues peab arvestama, et kui soovid tulevikus sealt osa raha
näiteks kodulaenu sissemakseks välja võtta, siis peab raha olema piisavalt likviidne.
Tasub ka kaaluda, millist vara peab pank selliseks, mis su laenuvõimet tõsta võiks.
- Laenuvõtmise strateegia võib olla erinev sõltuvalt sellest, kas on tegemist sinu esimese
või viimase kodulaenuga. Sellest võiks sõltuda näiteks sissemakse suurus, võimalike
lisatagatiste pakkumine jne.
- Pangalaen ettevõtja või lapsevanemana on keerukam kui “tavalisematel” klientidel, ole
valmis rohkemaks paberimajanduseks ja madalamateks laenulimiitideks.
- Mõnikord võid üllatuda, kui suurt laenu sulle päriselt pakutakse – see ei tähenda, et
päriselt oleks mõistlik maksimaalne laenusumma vastu võtta.
- Kodulaen peab reeglina olema makstud ära 75. eluaastaks, seega hilisemas vanuses
laenu võttes tasub mõelda, kui pikaks ajaks laenu üldse enam saab.
- Ei tasu unustada ära varasuhteid – kinnisvara koos või eraldi ostmine, erinevate
varasuhetega (kooselus, abielus) on ka väga palju võimalikke murekohti, kui hiljem
peaks mingil põhjusel vara jaotama kas lahku minnes või pärandit jagades!
- Kodu valid ikka südamega, aga numbreid ei tasu täitsa ära unustada!

NB! Pangati võib kodulaenu taotlemise protsess erineda, seega ka siin raamatus
viidatud mõtted võivad mõnel juhul mitte kehtida. Uuri alati üle, kas ja mis tingimustel
midagi saab.

4
Kodulaenuga seonduvad terminid

Laenuvõime – summa, mille piires pank on nõus sulle laenu andma. Tavaliselt annab pank
esmase hinnanguna sulle rahalise vahemiku, mille piires eeldatavalt laenu saaksid.
Laenuvõimet mõjutavad mitmesugused tegurid, peamiselt aga sinu sissetulek ja igakuised
kohustused ehk võime iga kuu vabast rahavoost laenumakseid tasuda. Laenuvõime
hindamiseks on pankade kodulehtedel tavaliselt olemas ka hinnanguline kalkulaator.
LTV (loan-to-value) – suhtarv laenusumma ja kinnisvara väärtuse vahel. Näiteks, kui pank
ütleb, et laenu saad (tavaliselt) kuni 85% ulatuses objekti väärtusest, siis see tähendab seda,
et 100 000-eurose objekti puhul on maksimaalne laenusumma 85 000 eurot. Seda, kui palju
pank on nõus laenu andma, vaatab pank mitte ostutehingu hinna suhtes, vaid hindamisaktil
oleva väärtuse suhtes. Kui hindamisakt on oluliselt madalam kui ostutehingu hind, siis pead
ise arvestama suurema sissemaksega.
Hindamisakt (eksperdihinnang) – tegemist on kinnisvarabüroos töötava hindaja loodud
dokumendiga, mis kirjeldab kinnisvaraobjekti olukorra ning võrdleb lähiajal tehtud sarnaste
objektide müügitehinguid ning kujundab selle põhjal arvamuse kinnisvaraobjekti eeldatava
turuhinna kohta. Hindamisakt on vajalik alus panga laenuotsusele. Sõltuvalt objekti eripäradest
maksab hindamisakt mõnisada eurot. Hindamisakt kehtib reeglina kuus kuud.

Marginaal – marginaal on pangapoolne laenu intressimäär. Kogu laenuintress kokku on sinu

personaalne marginaal + euribor. Marginaal on lepingus fikseeritud ja saab muutuda ainult
poolte kokkuleppel.
Euribor – tegemist on lihtsustatult pankadevahelise laenu andmise protsendiga ehk euribori
määr võib majanduse olukorra muutudes kõrgemaks või madalamaks liikuda. Kogu
laenuintress kokku on marginaal + euribor.

Annuiteetgraafik – annuiteetgraafiku puhul jaotatakse laenu tagasimaksed kogu

tagasimakseperioodile nii, et igakuine laenumakse suurus on enam-vähem võrdne. See
tähendab, et laenu algusperioodil on suurem osa igakuisest maksest intressimakse ja väiksem
põhiosamakse. Kui laenuintress hüppeliselt tõuseb, siis tõuseb ka laenumakse. Tavaliselt
tehakse laenupakkumine annuiteetgraafikuga, aga on võimalik paluda ka võrdsete
põhiosamaksetega graafikut.
Võrdsete põhiosamaksetega graafik – võrdsete põhiosamaksetega graafiku puhul
jaotatakse laenu tagasimaksed nii, et tagasimakstava põhiosa suurus on igakuiselt fikseeritud
ehk perioodi alguses on laenumakse suurem ning hakkab igakuiselt vähenema. Kui
laenuintress hüppeliselt tõuseb, siis tõuseb ka laenumakse, eriti suur on löök siis, kui laen on
alles alguses. Mingil põhjusel pangad seda graafikut sageli ise ei paku, vaid pead seda ise
küsima.

Hüpoteek – oma sisult on hüpoteek pant ehk oma kinnisvarale panga kasuks hüpoteeki
seades on pangal õigus sinu kinnisvara sundmüüki suunata, kui sa laenu ei maksa. Tavaliselt
on hüpoteegi summa 1,3 x suurem kui laenusumma, et katta võimalikke lisakulusid lisaks
põhiosa võlale (intressivõlgnevus, viivised, kohtukulud), kui juhtumisi on vaja sinult laenu sisse
nõuda.
Ühishüpoteek – kui ühe laenu külge seotakse mitu kinnisvaraobjekti, siis on need mõlemad
laenu tagatiseks. Ühishüpoteegiga viidatakse kõnekeeles ka sellele, kui laenul on
lisatagatiseks mõni teine objekt (näiteks vanemate kodu) ja mõlemad on siis laenu
tagatisvarana fikseeritud, kuigi laenu on kasutatud ainult ühe objekti ostmiseks.

5
Broneerimisleping – tegemist on lihtsa kirjaliku lepinguga, milles fikseeritakse omaniku
lubadus piiratud perioodi jooksul mitte kinnisvaraobjekti kellelegi teisele müüa.
Võlaõiguslik leping (VÕL) – tegemist on notari juures sõlmitud lepinguga, milles fikseeritakse
sisuliselt ostu-müügikavatsus, sina lubad objekti osta fikseeritud tingimustel ja ostja nõustub
nende tingimustega müüma. Tavaliselt sõlmitakse võlaõiguslik leping siis, kui hakkad ostma
kodu uusarenduses, mida veel ehitatakse. Lepite arendajaga lepingus kokku tehingu
tingimused (tehingu eeldatav kuupäev, objekti müügihind, maksmise kord) ning sina tasud
tavaliselt ka väikse sissemakse, tavaline on 10%.
Asjaõiguslik leping (AÕL) – tegemist on notari juures sõlmitud lepinguga, millega
kinnisvaraobjekt ostetakse-müüakse. Asjaõigusliku lepingu sõlmimisel tasutakse reeglina kogu
ostusumma. Kui tehingus on ka pank, siis peab ka panga esindaja olema notaris, objektile
seatakse ka panga kasuks hüpoteek. Pärast ostutehingut tuleb kohe objekt kindlustada.

Kredex – tegemist on riigipoolse käenduse pakkumisega kodulaenu taotlemisel. Kredexi abil

saab katta ära osa sissemakse nõudest (10%), makstes selle eest väikest tasu. See
tähendab, et kui näiteks pank nõuab sissemakseks 15%, siis saad ise koguda 5% ja kui
kvalifitseerud Kredexi toetatavate gruppide alla, siis garanteerivad nemad lisa 10%. Kredexi
käendust saab kasutada ühel objektil (aga mitte üks kord) ehk võid ka järgneval kodul Kredexit
kasutada, kui see võimalus on. Kredexil on erinevad tingimused, mis aeg-ajalt muutuvad:
kellele käendust pakutakse, näiteks kõrgharidusega spetsialistidele või noortele peredele.

Kodu ostuga kaasnevad kulud

Hindamisakt – sõltuvalt objektist umbes 250 eurot. Pangal on tavaliselt koostööpartnerid,

kelle juures saab hindamisakti odavamalt. Mõnikord on müüjal olemas juba kehtiv akt, mida
kasutada saad.
Lepingutasu laenu sõlmimisel – lepingutasu võib olla väga erinev, minimaalne võib olla alates
u 200 eurost, lõpetades mõne panga puhul kuni 1% laenujäägist. Alati tasub üritada
ebamõistlikult suurt lepingutasu allapoole rääkida.
Kindlustus – vara kindlustamine on kodulaenu võttes kohustuslik, arvestuslikult suurusjärgus
10–20 eurot kuus sõltuvalt objekti tüübist.
Notaritasud – notaritasud on seadusest tulenevad ja seotud kinnisvara väärtusega.
Hinnanguliselt, kui objekt maksab umbes 100 000 eurot, siis tasub arvestada ligikaudu 400
eurot tasudena. Siit leiad notari tasu arvestamise kalkulaatori. Maksab muuseas ka raha
notari deposiiti kandmine selle hoiustamiseks enne tehingut.
Riigilõiv – riigilõivud on samuti seadusest tulenevad ja notaritasudest oluliselt väiksemad. Kui
objekt maksab u 100 000 eurot, siis riigilõiv on ligikaudu 150 eurot. Tavaliselt makstakse tasud
osapoolte vahel (ost-müük pooleks, hüpoteegi kustutamise maksab müüja ning seadmise
ostja).
Kredexi käendus – Kredexi käendust kasutades maksad selle õiguse eest ühekordse tasuna
3% käenduse väärtusest.
Ehituseksperdi tasu – kindlasti tasuks ostetav kinnisvara mõne eksperdi abil üle vaadata.
See tasu on kindlasti asja väärt, et olla kindel, et mõni puudus endal märkamata ei jää.
Enamasti leiad mõne projektijuhi või mõne muu eksperdi, kes tuleks teeks ülevaatuse,
paarisaja euroga.

6
Kodulaenu taotlemise protsess valmisobjekti puhul
1. Kaardistad oma laenuvõime.
2. Valid välja sobiva objekti.
3. Võtad pankadest laenupakkumised.
4. Lepid müüjaga kokku tehingu hinna (ja vajadusel sõlmid broneerimislepingu).
5. Tellid hindamisakti, kui müüjal seda polnud, ja esitad dokumendid laenukomisjoni
jaoks.
6. Allkirjastad kõige paremaid tingimusi pakkunud pangaga laenulepingu.
7. Kannad vajaliku omaosaluse notarile (või lisatakse tehingusse lisatagatis).
8. Ost vormistatakse notaris, objektile seatakse hüpoteek, raha liigub läbi sinu
pangakonto müüjale.
9. Sõlmid vajalikud kindlustused, lähitulevikus antakse objekt üle.
10. Toimub kanne kinnistusraamatus, laenumaksed algavad kokkulepitud kuupäeval.

Kodulaenu taotlemise protsess uusarenduse puhul

1. Kaardistad oma laenuvõime.
2. Valid välja sobiva objekti.
3. Võtad pankadest laenupakkumised.
4. Lepid müüjaga kokku tehingu hinna (ja vajadusel sõlmid broneerimislepingu).
5. Tellid hindamisakti, kui müüjal seda polnud, esitad dokumendid laenukomisjoni jaoks.
6. Allkirjastad kõige paremaid tingimusi pakkunud pangaga laenulepingu.
7. Allkirjastad müüjaga võlaõigusliku lepingu (*VÕL-i allkirjastamine ilma laenulepinguta
on pigem riskantne).
8. Ost vormistatakse notaris objekti valmides; objektile seatakse hüpoteek; toimub laenu
väljamakse; raha liigub läbi sinu pangakonto müüjale.
9. Sõlmid vajalikud kindlustused, lähitulevikus antakse objekt üle.
10. Toimub kanne kinnistusraamatus, laenumaksed algavad kokkulepitud kuupäeval.

Kodulaenu taotlemise protsess ise ehitamise puhul

1. Esimene samm on leida endale koduks sobiv krunt.
2. Krunt tuleb välja osta või taotleda krundi ostuks laenu.
3. Planeerida kodu ning koostada ehitusprojekt ja taotleda ehitusluba.
4. Võtta ehituspakkumised, leida võimalik ehitaja.
5. Võtad pangast laenupakkumise (eeldatavasti võiks olemas olla ehitusluba,
ehitusleping).
6. Tellid hindamisakti (tulevikuväärtusele).
7. Alustad ehitustegevust, pank teeb väljamakseid etappide kaupa.
8. Iga järgneva etapi järel hindad objekti uuesti ja pank vabastab järgmise osa laenust.
9. Maja valmides võtad objekti vastu; võimalik, et laenutingimustes toimuvad
muudatused, kui objekt on valmis (näiteks langetatakse laenu intressi).
10. Taotled kasutusluba, sõlmid vajalikud kindlustused.

7
ENNE LAENU VÕTMIST

Kuidas üldse hakata kodu valima?

Minu soovitus on, et ettevalmistuseks oleks hea teha endale nimekiri sellest, mis on sulle
võimaliku kodu puhul oluline. Selge on see, et kõiki tingimusi ideaalselt täita tõenäoliselt ei
saa, aga nii võiks esmase sihi kätte saada. Kui valid kodu koos partneriga, siis on
omavaheline ideede põrgatamine eriti oluline.

Näited mõningatest küsimustest, mis võiksid aidata “ideaalset kodu” valida:

- mis tüüpi objekti otsite (korter, majaosa, ridaelamu, maja);
- kus objekt asuma peaks (linnas, maal, mis linnaosas, kas poed on lähedal, kas kool on
lähedal);
- millises seisukorras objekti otsime (uusarendus, vanemas majas, vajab renoveerimist);
- kui suurt objekti otsite (mitu tuba, mitu m²);
- millised on olulised erisused (eelistad nt kõrgeid lagesid, puu- vs. kivimaja, vaade
merele, hoovi olemasolu);
- millised on vajalikud lisad (parkimiskoht, panipaik, garaaž);
- millised on lisakulud, mis aitavad selle ideaalseks koduks muuta (kui palju olete nõus
tegema ja vajate remonti, kui palju raha kulub sisustusele);
- millised on “must have” tingimused (nt PEAB olema rõdu);
- millised on “nice to have” tingimused (nt tore oleks, kui on kaks parkimiskohta).

Sealt edasi tulebki kinnisvaraportaalid ette võtta! Sageli ei julgeta eriti palju objekte vaatamas
käia, et justkui ei tasu käia, kui pole 100% soovi osta, aga see on kindlasti vale mõtlemine.
Paljud objektid on kohapeal hoopis teistsugused kui pildil (kodutunne saab siiski ainult
kohapeal tekkida). Mõnikord üllatud, et objekt, mis esialgu ei meeldinud, võib kohapeal hoopis
rohkem südamelähedane tunduda, või vastupidi – reaalsus on palju kehvema
ehituskvaliteediga, kui piltidelt paistis.

Pea kõike saab kodu enda juures muuta, välja arvatud asukohta. Seega tasub teha endale
nimekiri asjadest, mis on olulised, ja vaadata, kuhu asukoht seal prioriteetides maandub.
Muidugi on ka vahe selles, kas “kaugemal” on teine linnaosa või hoopis linnast väljas. Selle
määrab lõpuks sisetunne, mis on see parim valik sinu jaoks.

Kodu ostmine on enamiku inimeste jaoks elu kõige suurem rahaline tehing ja see on väärt
sinna pandud aega. Lisaks see, et isegi kui objekt on välja valitud, siis kindlasti tasuks seda
käia vaatamas rohkem kui korra ja erinevatel aegadel, et paremini tajuda ümbruskonda ja
naabreid. Mõistlik on enne kätelöömist suhelda ka korteriühistu esindajaga.

Kuidas valmistada end ette kodulaenu võtmiseks?

Peamiselt tähendab see seda, et hakkad oma finantse üle vaatama. Nii sissetulekuid (kuidas
ja kas saaks neid enne laenu võtmist suurendada) kui ka väljaminekuid (eelkõige
keskendudes sellele, millised on panga silmis problemaatilised).

8
Sageli alustatakse laenuprotsessi nii, et lüüakse kinnisvaraportaalid lahti ja hakatakse sobivaid
objekte filtreerima. Tegelikult peaks alustama teisest otsast – tegema kindlaks oma
laenuvõime ja siis vaatama, mis selle summa piires valikus on.

Laenuvõime kindlakstegemiseks on ka pankade kodulehtedel maksimaalse laenusumma

kalkulaatorid, mis aitavad veidi sihti seada. Kuigi komisjoni lõpliku otsuse saad siis, kui objekt
on juba välja valitud, siis enamik panku suudavad sulle teoreetilise laenuvõime hinnangu anda
juba varem. Selleks on mõistlik valida välja mõni ideaalile sarnane objekt ja paluda oma
laenuvõime üle hinnata.

Panga jaoks on muidugi ideaalne kodulaenuklient stabiilse töökohaga palgatöötaja, aga ka

ettevõtja, kellel on korralik palgamaksete ajalugu ja kellele on regulaarselt dividendid
laekunud, ei ole enam nii laenuvõimetu kui paljud kardavad. Selge on see, et laenumakseid
maksad igakuisest rahavoost ja see peab olema usaldusväärne nii palgatöötajal kui ka
ettevõtjal.

Palgatöö puhul vaadatakse muu hulgas taustinfona sinu haridustaset ja staaži ning reeglina
peaks töökoha katseaeg olema läbitud, kuid otse kahe töökoha vahel liikudes on ka siin
paindlikkust. Näiteks on paar panka öelnud, et olles kõrgtasemel spetsialist, ei ole
töökohavahetus takistus, et kohe laenu võtta.

Ettevõtjast laenutaotleja puhul vaadatakse pikemat perioodi, et hinnata ettevõtte võimet sulle
palka edasi maksta. Eriti oluline on see siis, kui oled ühenaise- või ühemeheettevõte. Pank
küsib vähemalt kahe aasta infot, et hinnata palga maksmise jätkusuutlikkust. Arvesse
võetakse ka dividende, kui need on regulaarselt laekunud. Tõenäoliselt ootab sind ka
lisaküsimuste nimekiri koostööpartnerite ja firma tulevikuplaanide kohta.

Väljaminekute kohapealt on kohe luubi all igasugused püsikulud – muud laenujäägid,

autoliising, krediitkaardi kasutamine, õppelaenu jääk jne. Muidugi on murekohad näiteks
kasiinos käimine või muu mängurlus, mõnes pangas võib olla probleem, et krüptovarasse
suurelt raha paigutamist ei nähta eriti heas valguses. Laenutaotlusest ei tasu unistadagi, kui
on aktiivseid maksehäireid või nende lõppemisest alles lühike aeg möödunud.

Ideaalis näeb pank sissemakseraha juba kontol ootamas, kui laenu taotlema lähed, kuid
alternatiiviks sobib vähemalt väga hea selgitus, kust see raha tuleb (näiteks investeeringute
realiseerimisest). Tuleb arvestada, et tavapärane on, et pank palub sul laenutaotlusega koos
esitada pangakontode vähemalt 6 kuu väljavõtted. Pole ka ebatavaline, et mõnikord küsitakse
12 kuu väljavõtteid, see sõltub pangast.

Kas parem kodu laenuga osta või koguda?

Lapsepõlvest on jäänud see mõtteviis, et laenud on pahad.

Kodulaen klassikaliselt finantstarkuse mõttes on ainus “hea” laen, mida võtta. Tänapäeval ise
kogudes pead kas olema väga suure sissetulekuga või nõus elama väga väheväärtuslikus
kinnisvaras või linnast kaugel, et see raha kokku saada. Lisaks mida kauem raha kogud, seda
kauem pead ilmselt tasuma üürimakseid, mis sinu jaoks on sisult kaotatud raha.

9
Kodulaenu intress käib inflatsiooniga käsikäes ja alguses suurena tunduv maksukohustus
aastate jooksul kulutuste osakaalult muudkui väheneb. Mõistlikum oleks võtta laenu ja
ülejäänud vaba raha siis pigem investeeringutesse kasvama suunata. Kuigi meelerahu on
muidugi oluline, siis tänapäeva majandussüsteem ei ole lihtsalt üles ehitatud nii suurte
tehingute tegemiseks lihtsalt rahakogumise pinnalt.

Millal eelistada ostmisele üürimist?

Mõttekoht peaks siin olema sinu lähiajaplaanid. Üürimine on täiesti sobiv lahendus, kui sa ei
ole veel kindel, kuhu plaanid perspektiivis pidama jääda (mis riiki, linna või linnaosasse) või kui
suurt kodu üldse soovid (mitu tuba, kas üksi või kaaslasega). Kui elus veel asjad väga kindlad
pole, siis on üürimine seni mõistlik, sest üürides on sul teada igakuine maksimaalne kulu ja
saad selle järgi enda eelarvet planeerida.

Kui otsustad kodu ostmise kasuks, siis selgelt saab argumenteerida, et pikas plaanis on see
odavam, aga lühikeses plaanis ei pruugi olla. Koduostuga kaasnevad erinevad tasud (ja lisaks
veel sisustamise kulu) tähendavad, et tehingut tehes on korraks kulud väga suured ja võtab
aega, enne kui need perioodi peale ära hajuvad.

Kui just ei ole kindlalt tõusev turg, siis ostutehingu tegemiseks võiks sul olla vähemalt kindlust,
et mõne aasta objektiga seotud tahad olla. Muidugi on alati võimalus ka ostetud objekt üürile
anda, aga see eeldab ka tegelemist ja on keerukas, kui näiteks ise välismaale (ajutiselt) kolida
plaanid, seega kaalu enda lähituleviku plaane vs. ostuotsust.

Millal on hea aeg kinnisvara osta?

Kogu aeg on hea osta nendel, kel juba on üks kinnisvaraobjekt olemas – ühe ostad ja teise
müüd ehk oled kogu aeg turul “sees” ja hinna tõusukõver ei näpista nii valusalt. Kui kinnisvara
aga veel ei ole, siis teoorias mängib tõesti rolli see, et kiirelt tõusval turul on halb sisse osta.
Reaalsuses tasub olla pigem turul sees kui väljas – rohkem rolli mängib laenuvõime kui
turufaas (sest üürid pole ka odavad kui kinnisvarahinnad kõrgustes). Kui hinnad isegi
langevad, siis keeratakse sageli ka laenukraanid kinni. Lisaks, mida kauem ootad seda
perfektset objekti, seda kauem maksad üüri, mis sinu jaoks on ju selgelt ainult kulu.

Kodu ostmiseks, kui seda on vaja, on alati õige aeg. Oma uues kodus juba sees elades
kaotavad kinnisvara hinnakõikumised ka suure osa oma tähtsusest, kui ei pea enam
ostuvõime pärast stressi tundma. Kui kodu pole väga vaja (või on olemasolev juba piisavalt
hea), siis võib protsessi nautida ja parimat tehingut kasvõi aastaid otsida (kui oled piisavalt
noor, et laenuvõimekus vanuse poolest veel muret ei tekita).

Kas kodulaen võtta pigem sissemaksega või panustada lisatagatisele?

Kui sul on olemas vaba kinnisvaraobjekt, mis sobib pangale lisatagatiseks ning sa seda
mingiks muuks projektiks tagatiseks ei vaja ega ole plaanis seda ka lähiajal niikuinii müüa, siis
tegelikult on tõesti täiesti hea variant kasutada lisatagatist, kuna siis ei pea ise nii palju (või
üldse) raha laenu sisse maksma.

10
Nii saab säästetud raha kasutada juba kodu sisustamiseks või selle näiteks hoopis
investeeringutesse suunata. Kindlasti võimaldab lisatagatise kasutamine kiiremini
ostutehinguni jõuda, sest pikk sissemakse kogumisperiood jääb vahele. Tuleb arvestada aga
lisakuluga, et tagatisvara peab olema ka kogu laenuperioodi ajal kindlustatud.

Tasub aga arvestada, et lisatagatise saab vabastada alles siis, kui piisavalt suur summa
laenust on tagasi makstud. Tagatise vabastamise puhul tehakse laenulepingus muudatus ehk
pank võib selle käigus ka muud laenutingimused soovida üle vaadata. Seega, kui plaanid
tagatisobjekti juba näiteks aasta-kahe jooksul müüa, siis tasub mõelda sellele, kas laenu on
piisavalt makstud või on kinnisvara väärtus piisavalt tõusnud, et lisatagatist ilma probleemideta
vabastada saaks.

Kindlasti on lisatagatise puhul oluline eelkõige tagatisvara omanikul riske hinnata – kui sina
oma laenuga hätta jääd, siis tullakse seda raha nõudma lisatagatise omanikult ning kõige
halvemal juhul võtab pank käest ära mõlemad objektid. Seega lisatagatise kaasamisel peab
olema VÄGA ettevaatlik ja olema kindel, et kõik makstud saab.

Kuidas koguda sissemakseks raha? Kas seda investeerida?

Sissemakseks raha kogumise esimene samm on arvutada välja täpselt, kui suurt sissemakset
vajad. Siis saad panna paika, kui palju igakuiselt raha kõrvale pead panema, et sissemakse
kokku saaks. Kui sinu arvutuste järgi sissemakse kogumine rohkem kui 3-5 aastat võtab, siis
on valitud kinnisvara tõenäoliselt sinu rahalistest võimetest veidi kallim.

Raha kogudes tekib kindlasti ka ahvatlus, et seda võiks vahepeal kasvatada, kontol seisvat
raha sööb ju inflatsioon. Kahjuks on aga see päris keeruline ülesanne - sissemakse raha peab
olema igal hetkel kättesaadav (likviidne) ning sa ei saa riskida sellega, et leiad ideaalse kodu,
aga investeeringud on parajasti sügaval miinuses.

Praktikas hoitaksegi sissemakse raha niisama pangakontol või kasutatakse tähtajalisi

hoiuseid. Viimasel ajal populaarne valik on ka meie kodusel börsil olevad pankade võlakirjad,
mis ei ole väga kõrge riskiga, suhteliselt likviidsed ja maksavad ka vähemalt veidi (u 5%)
intressi.

Mis oleks optimaalne sissemakseprotsent, mida pangad aktsepteerivad?

Eesti Panga paika pandud standardnõue on 15%, Kredexi käendust kasutades 10%. Sõltuvalt
objektist ja isiklikust riskitasemest võib nõuda ka rohkem. Samas võib lisatagatise toel ka
vähem nõuda. Tavaliselt nõutakse rohkem siis, kui objekt ei ole panga silmis väga likviidne
(näiteks asub linnast väljas) või kui on tegemist ka kallimat sorti objektiga (ridaelamute ja
majade puhul on sissemakse tavaliselt kõrgem).

11
Kui palju maksta sissemakseks?
Kui pank on nõus minimaalse 15% sissemaksega, siis kas tasuks maksta rohkem, kui vaba
raha on tegelikult olemas?

Meelerahu mõttes võib kaaluda suuremat sissemakset, ent ratsionaalselt ei ole see mõistlik
valik. Põhjuseid on mitu – näiteks, kui tahad kunagi järgmist kodu osta, siis on raske uut
sissemakset kontole koguda, kui see raha on vana kodu omakapitalis kinni. Lisaks on juba
teada põhjus, et investeerides saad seda raha tootlikumalt kasutada. Kolmanda põhjusena
toon välja ka selle, et uue kodu puhul on alati ootamatuid kulutusi, näiteks läheb sisustus
kallimaks, kui arvasid, ja siis on väga tobe, kui kõik vaba raha on käest ära antud. Kui aga
raha pärast kolimise lõppu taskus sügeleb ja muidu seda ei investeeriks (või kulutaks üldse
hoopis ära), siis võib alati teha ka laenu lisatagasimakseid.

Millise perioodiga euribor valida?

Tavastandard on 6 kuu euribor ja mitu panka muid variante ei paku. On keeruline ette näha,
milline euribori periood pikas plaanis kõige parema tulemuse toob, seega on ilmselt mõistlik
standard valida nii, et selle üle muretsemisele eriti aega ei kuluks.

Lühema perioodiga euribori valimine tähendab, et sinuni jõuavad laenuintresside muudatused

kiiremini, sest euribor muutub ka tihedamalt. Pikema perioodiga euribori valimine tähendab, et
saad pikemalt ette arvestada laenuintresside muutumisega.

Kas kodulaen võtta võimalikult lühikese või hoopis võimalikult pika

tähtajaga?

Üldiselt on alati mõistlik kodulaen võtta nii pika perioodi peale, kui sulle antakse. Põhjus on
see, et kodulaen on jätkuvalt niivõrd odav laen, inflatsioon pikas plaanis teeb makse sinu jaoks
üha ebaolulisemaks ning kui on võimalus, siis pigem ülejäänud raha igakuiselt investeerida.
Kuna kodulaenu summa on ka pigem suur, siis maksete pigistamine võimalikult lühikese
perioodi peale võib tekitada olukorra, kus on tunne, et laenumaksete tõttu on rahaasjad väga
piiri peal ja hingamisruumi eelarves ei jää.

Soovi korral võib vahepeal alati teha kodulaenu tagastamiseks rohkem sissemakseid või kui
sellise otsuse teed, siis laen ka enne tähtaega tagastada. Rahaliselt keerukas olukorras
laenulepingut pikendada või limiiti suurendada võib aga olla ebamugavalt keerukas, samuti on
madalam kuumakse alati parem selleks, et vältida näiteks vajadust maksepuhkust võtta.

Lisaks tuleb siin mängu see, et lihtsam on elu siis, kui sul on avatud krediidiliin olemas. Kui sul
on olemasolev kodulaenuleping, siis saab sellega igasuguseid asju ette võtta, kui aga
kodulaenu ei ole, sest see on enne tähtaega tagastatud, pead hakkama nullist pangaga
suhteid looma.

12
Kuidas käituda, kui sissemakse summa kõik säästud kulutaks?

Minu kogemus on, et tehingu lõplik lukkusaamine võtab alati veidi rohkem raha, kui arvestad,
seega natukene võiks puhvrit ootamatuste jaoks ikka olla. Mõni kulutus on selgelt ette
arvutatav (notaritasu, riigilõivud, maakleritasud jne), mõni võib aga üllatada (sisustuskulud,
mõni remondinüanss jne).

Kindlasti tahad vältida olukorda, kus oled saanud objekti ostetud ja siis mõne elu ootamatuse
pärast kiirlaenu võtma pead. Kui koduost kõik säästud kurnab, siis ilmselt on tegemist kriips
üle sinu võimete valitud objektiga ja tasub rahavooge edaspidi eriti tähelepanelikult jälgida.

Mis on maksimaalne hind, mida kommunaalkulude peale kulutada?

Muidugi nii vähe, kui võimalik. Vanades majades aga pigistab sageli remondifond või
pangalaen, uutes tihti valve/hooldus, lift, halduse vms kulud. Peamine probleem on alati küte,
seda tuleks vaadata erilise hoolega. Kaks korda rohkemate ruutmeetritega kodus, millel on
parem küttelahendus ja tänapäevased ehitusstandardid, võib küttearve kokku hoopis väiksem
olla.

Alati tasub vaadata objekti hinda ja ülalpidamiskulusid ühe tervikuna – kallim objekt
madalamate ülalpidamiskuludega on pea alati parem diil (ja lihtsam edasi müüa) kui odavam
objekt kallimate ülalpidamiskuludega.

Millist tagasimaksegraafikut kodulaenule valida? Kas annuiteetgraafik või

võrdsete põhiosamaksetega?

See sõltub paljudest asjadest, sh laenuintressist ja ka näiteks sellest, kas ja millal plaanid
järgmist kodulaenu võtta. Võrdsete põhiosamaksetega saab sinu omaks suurem osa kodust
kiiremini ehk kodu müües, kui laen veel aktiivne on, vabaneb rohkem kapitali. Samas kui
annuiteedi väiksemate kuumaksetega iga kuu ülejäänud raha investeeringutesse suunad, võib
kokkuvõttes tulemus rahaliselt parem olla.

Peamiselt tasub olla tähelepanelik, et võrdsete põhiosamaksetega laenugraafiku puhul on

maksed alguses igakuiselt suuremad kui annuiteetgraafikul, aga seetõttu on ka laenu põhiosa
jääk iga maksega väiksem kui annuiteetgraafikuga laenul. Kui võtta 30-aastane laen, siis
võrdsete põhiosadega laenul on kuumaksed umbes esimese kolmandiku laenu kestvusest
suuremad kui annuiteetgraafikuga laenu puhul.

Madalate intressidega keskkonnas ei ole nende vahe riskide mõttes praegu eriti suur. Tean
inimesi, kes eelistavad annuiteeti ning seda pakuvad pangad ka tavapäraselt. Minul endal on
mõlemad laenud olnud võrdsete põhiosadega. Laenuperioodi alguse veidi suurem kuumakse
ei ole mulle probleem olnud, sest laenud on olnud mõistliku suurusega. Kui aga euribor
hakkab kiire tempoga tõusma, siis on võimalik mõlemat tüüpi laenugraafiku puhul vajadusel
lisasissemakseid teha.

13
Tasub ka tähele panna, et näiteks üks pank turul (BIG) pakub ka erigraafikut, kus esimesed
aastad maksad ainult intressi ja alles hiljem hakkad põhiosa maksma. See on huvitav
lahendus, mida tegelikult saaks kasutada ühest kodust teise liikumisel või näiteks selleks, et
juhtida rahavooge, et kodu sisustamiseks jooksvalt raha ka oleks. Loogika põhineb sellel, et
pikas plaanis kinnisvara väärtus tõuseb ja selle tõttu ei ole ka vaja kohe põhiosa makseid
madalate intresside keskkonnas tasuma hakata.

Kas osta isiklik korter parem ettevõtte alt või eraisikuna?

Ikka eraisikuna. Kui ettevõte ostab korteri, kus elad sees, siis oled sisuliselt üürnik ja pead
firmale turuhinnas üüri maksma. Kui ettevõte lubaks sul elada seal ilma üüri eest maksmata,
siis peaks ettevõte tasuma selle eest erisoodustusmaksu (sisuliselt maksustatud nagu
palgatulu ehk kallilt).

Lisaks on eraisiku kodulaen nii palju soodsam ja pikema tähtajaga, ettevõtted saavad aga
laenu pigem kümneks aastaks ja pigem 4–5% intressiga. Mõnikord küll kasutatakse seda
lahendust, kui oled ise kinnisvarainvestor ja niikuinii üürima peaksid – pigem osta siis korter
enda portfelli ja maksa selle eest turuhinnas üüri oma ettevõttele, mitte võõrale isikule.

Kui palju mõjutavad null last vs. üks laps vs. kaks last kodulaenu saamist?

Null ja üks laps tunduvad laias laastus sama olevat ja seda peegeldavad ka pankade
laenukalkulaatorid. Sealt edasi hakkab laste arv juba oluliselt laenusummat mõjutama, sest iga
lapse pealt arvestatakse teatud summa fikseeritult ülalpidamiskuludeks. Pangad on aga
väidetavalt leebemaks läinud, kellel on juba kolm last ja rohkem, siis enam ei pidanud
kodulaenu võtmine võimatu olema.

Keerukas on olukord muidugi üksikvanemate jaoks, sest seal on erinüanss selles, kuidas laste
kasvatamine on jaotatud – kas lapsed veedavad aega mõlema vanema juures, kas ja millise
kokkuleppe alusel makstakse alimente ja kuidas need kokkulepped on fikseeritud. Mõned
üksikvanemad on kogenud, et pank soovib notariaalset kokkulepet alimentide kohta, et
arvestada laste mõju maksevõimele vähem “kahjulikuna”.

Kuidas broneerimistasuga asjad käivad?

Soovin, et müüja arvestaks broneerimistasu ostuhinna sisse. Kas on vaja notariaalset
eellepingut?

On täiesti tavapraktika, et broneerimistasu ostuhinna sisse hiljem arvestatakse. Tasub aga

panna tähele, et broneerimislepingu sisu peab olema väga täpselt kirja pandud.
Broneerimislepingus saab olla kirjas ainult see, et omanik lubab teatud perioodi jooksul objekti
mitte kellelegi teisele müüa. Broneerimislepingus ei tohi olla kirjas sellist sõnastust, mis viitab,
et broneerimislepinguga kaasneb kohustus osta.

14
Kui aga näiteks objekti hind on 75 000 ja broneerimistasu 2000 eurot, siis hiljem on
tavapärane, et lisanduv ostutasu on 73 000 eurot ehk summana on tulemus sama. Kindlasti
peab täpselt vaatama, kuidas on broneerimisleping sõnastatud, millised on mõlema poole
kohustused, mis tingimusel broneerimisleping katkeb, mis tingimustel on lepingut rikutud ja
mis tingimustel trahvid rakenduvad.

Kas naine on kogu lapsehoolduspuhkuse ajal panga silmis mehe

ülalpeetav?

Lapsehoolduspuhkuse ajal saab positiivse laenuotsuse üldiselt kitsastes ajalistes piirides:

1. kohe kui vanemahüvitise otsus on tehtud ja hüvitis hakkab laekuma;

2. kui vanemahüvitise lõpuni on veel vähemalt 6 kuud.

Pangati võivad siin muidugi olla erisused, aga selline tundub trend olevat. Olen kuulnud ka
juhtumeid, kus pangad on näiteks laenuotsusega olnud leebemad, kui tööandjalt on
kinnituskiri, et töökoht on alles ja ootel ning kui suudad tõestada, et lapsele on lasteaiakoht
olemas ja seega on sul võimalus tagasi tööle minna.

Kas osta üks ühine kodu või kaks eraldi korterit?

Eks siin on mitu asja, mida mõelda on vaja. Esiteks varasuhe, mille piires selline tehing
tehakse. Teiseks, kuidas valitakse objektid ja kas mõlemal poolel on reaalselt laenuvõimekust,
et sarnaseid objekte osta? Muidu kui kannatab kaks eraldi laenu võtta, siis pigem jah. See
toodab kokkuvõttes lõpuks rohkem, kui üks laen ühiselt. See on tavaliselt laenuvõimekuses
kinni, strateegiliselt on see hea otsus.

Kas välismaal elades ja elatist teenides lubatakse ka Eestis kodulaenu

taotleda?

Jah, lubatakse. Küll aga ei võeta välismaa tulu täies mahus arvesse, osad pangad nt
arvestavad ainult 50%, sõltub riigist ja tööandjast. Seega tulemus on suurema sissemakse
nõue ja ka intress on oluliselt kõrgem. Kui oled Eestisse tagasi tulemas, siis võib olla lihtsam
lahendus tagasi tulles 6 kuud töötada ja siis minna laenu taotlema. Kõige lihtsam on panga
käest uurida, millised on nende konkreetsed piirangud.

Milline on hea investeerimisportfell laenu saamiseks?

Muidugi on juba kõik investeerimisvara päris hea algus sinu finantsidele vaadates – see viitab
sellele, et sul on olemas säästuvõimekus ja pikaajaline vaade oma rahaasjadele.

15
Küll aga on ilmselt selgemalt nähtav ja hinnatav:

1. kolmas sammas;
2. kõik muu, mis on sinu käes eraisikuna (st mitte ettevõtte alt omatud);
3. pigem klassikaline investeerimisvara (ehk pigem börs kui krüpto).

Kas pank arvestab ettevõtte investeerimisportfelli ka?

Kui sa sealt ettevõttest endale regulaarselt dividende ega palka ei maksa, siis laias laastus
pigem ei, sest sellist ettevõtet on raske pangal hinnata. Tihti on ettevõtte portfell ehitatud üles
omaniku laenu baasilt ja seda on pangal raske varaks klassifitseerida. Seega on hea teada, et
viimane kodulaen on mõistlik võtta ära enne palgatöö lõpetamist! Ja kui muidu on
investeeringud tehtud näiteks osaliselt eraisikuna, siis tasub mõelda, kas äkki kolida need üle
siis, kui kodulaen on käes.

Millised on riskid partneriga ühiselt kodu ostes?

Oluliselt riskivabam on ühiselt kodu osta abielus osapooltel – siis on varasuhted palju
selgemini reguleeritud ja ka pärimine seaduse poolt selgelt fikseeritud. Siiski ei ole ka abielu
kaitse sellele, et tülli minnakse ja vara jagada on vaja. Ideaalses maailmas arutaksid
osapooled enne ühise kinnisvara ostmist omavahel läbi, kellele objekt lahku minnes jääb ning
kumb pool teise välja ostab. Ideaalis võetakse kodulaenu ka mõistlikus suuruses, et vajadusel
oleks võimalik üksinda laenu teenindada.

Kui ühist kinnisvara hakkavad ostma elukaaslased, siis tuleb kohe väga tähelepanelik olla
omavaheliste kokkulepete ja varaliste suhete fikseerimisel. Kui ostetakse kodu koos, siis
peaksid mõlemad olema nii kaaslaenajad kui ka kaasomanikud. Selliseid lahendusi, kus laen
ja kodu on ainult ühe poole nimel, ei soovitaks, sest teisele poolele jäävad nii sisuliselt tühjad
pihud. Eriti ohtlik on näiteks see, kui laen on ühe nimel ja teine pool “annab” sissemakseraha
laenu jaoks ilma seda kuidagi fikseerimata.

Lisaks on eriti elukaaslaste (aga ka lahusvara) puhul oluline, et on selgelt fikseeritud, et

mõlemad jooksvalt laenu tagasimaksmisse panustavad. Elukaaslaste puhul oleks kõige
mõistlikum lahendada asi nii, et üks pool kannab teisele iga kuu raha, selgitusega “50%
laenumaksest”, et hiljem ei oleks mingisuguseid vaidluskohti selle üle, et kas ikka mõlemad
laenu panustasid ja kellel on suurem õigus varale.

Lahku minnes on laias laastus kaks varianti – kas üks pool ostab teise välja (eeldab, et on
piisavalt laenuvõimet, et üksi laenu edasi teenindada) või siis müüakse objekt maha ja raha
jaotatakse kahe vahel ära. Kui üks pool pahatahtlikult müümist blokeerib, siis tuleb minna
kohtusse, seega oleks mõistlik üritada minimaalse stressiga olukorda lahendada ja selle
eeldus on ideaalis juba varem tehtud kokkulepped.

16
Kui oluline on ühise kodu puhul testament?

Määravaks saavad siin omavahelised varasuhted. Kui seadusjärgne pärimise loogika ei ole
meelepärane, siis tuleks tõesti testament või pärimisleping vormistada, et mõlemad oleksid
olukorraga rahul.

Kui olete elukaaslased ja lapsi pole, siis on pärijateks elukaaslase vanemad (ja nende lapsed
ehk õed-vennad). Kui olete elukaaslased ja teil on lapsed, siis on pärijateks lapsed ja
elukaaslase vanemad pooleks.

Kui olete abielus ja lapsi pole, siis olete pärijateks sina ja abikaasa vanemad. Kui olete abielus
ja lapsed on, siis olete pärijateks sina ja lapsed. Kui on aga näiteks lapsi eelmistest suhetest,
siis tulevad nemad ka kohe mängu.

Seega tasub võtta hetk ja läbi mõelda, kes kõik on halvima stsenaariumi puhul sinu võimalikud
uued kaasomanikud ja kui suuri probleeme see tekitab. Näiteks ei tundu halb, et lapsed on
pärijad, aga tuleb kohe arvestada, et alaealiste laste nimel oleva varaga tehingute tegemiseks
on vaja kohtu luba ja see tekitab kohe lisakihi bürokraatiat.

Mis on “rusikareegel” kodu hinna jaoks?

Kolme aasta sissetulek? Kuni 30% palgast?

Kolme aasta sissetulekuga läheb Eestis veidi kitsaks. Aga kui üritada sõnastada: jah, nii
umbes seitsme aasta sissetulek on selline hea siht, mida kaaluda, ja kui sellest juba kaugele
üle minna, siis mõtiskleda, kas tegemist on päriselt jõukohase kinnisvaraga.

Milliste dokumentidega peab kindlasti tutvuma enne korteri ostmist

uusarendusse?

Eks kõikidega, mis olemas on, aga eelkõige loeksin mina teravalt VÕL-is ja AÕL-is kõike, mis
seotud tähtaegade, kasutusloa ja trahvidega. Sageli on kirjas nt see, mis ajaks kasutusluba
peaks olema, aga nt tagajärgi arendajale ei kaasne lepingu rikkumisel üldse.

17
KUI ON OLEMASOLEV LAENULEPING

Milliseid kindlustusi on vaja laenule lisaks valida?

Tavaliselt on kohustuslik kodulaenuga koos võtta ainult varakindlustus. See on ka arusaadav,

et pank soovib, et kui tagatisvaraga midagi juhtub, siis see parandatud saab. Ka sinu jaoks on
muidugi mõistlik vara kindlustada. Sealt edasi aga on valikud juba vabatahtlikud – tihti
pakutakse lisaks näiteks laenukindlustust või töökaotuse vastu kindlustamist või elukindlustust.
Siinkohal tasub võtta mõtlemiseks hetk, et ega ennast juhtumisi üle ei kindlusta (maksad palju,
aga tõenäosus riskide realiseerumiseks ebamõistlikult väike).

Kas teha elukindlustus?

Elukindlustuse jaoks pead hindama riske. Kas on sinust sõltuvaid väikelapsi? Kas varad on
piisavad, et laenujääki katta? Kas võimalikud pärijad suudavad laenu tasuda ja objekti üleval
pidada?
Minu portfell on praegu piisav, et:
1. passiivne tulu katab laenumakse probleemideta;
2. kodulaenu saaks vajadusel kohe täismahus tasuda.

Ehk isegi kui meie kahega midagi juhtub, siis kodu jääb lastele alles. Kui need tingimused ei
oleks täidetud, siis oleks ka elukindlustus mõistlik lahendus.

Kuidas teha soovi korral laenu lisatagasimakseid?

Siinkohal on süsteem erinevates pankades erinev. Laias laastus pead oma lepingust järele
vaatama, kui pikk on lisatagasimaksete tegemisel etteteatamistähtaeg, mille puhul ei rakendu
ühtki (intressi)trahvi.

Tavapärane on kolm kuud, mõnel pangal ka lühem aeg. Kui see on välja uuritud, siis kirjutad
pangas teate või teed avalduse (sõltuvalt pangast), kus põhimõtteliselt paned kirja, et “soovin
x kuupäeval teha kodulaenu lisatagasimakse summas y eurot”, protsess võib pangati veidi
erineda.

Pank kinnitab su taotluse ja kui kuupäev saabub, siis võetakse rahasumma sinu kontolt
automaatselt maha, ei pea seda ise eraldi kuskile kandma, vaid ainult tagama, et raha õigel
kontol olemas on. Pärast makse mahavõtmist arvutatakse välja uuele põhiosa jäägile vastav
maksegraafik ning laenu tagasimaksed on siis edaspidi väikse summa võrra iga kuu
väiksemad.

18
Kas maksta kodulaen enne tähtaega tagasi?

Mina isiklikult, eriti praegu, seda kindlasti ei teeks. Kodulaenu intress on laias laastus
keskmiselt umbes 2% ning pikaajaline investeerimistootlus on isegi konservatiivselt portfelli
luues 5% kanti ikka, seega oleks ebaloogiline matemaatilisest aspektist vaadates panna vaba
raha madalama “tootlusega” instrumenti ehk kodulaenu tagasi maksta.

Muidugi aga on alati erisusi – kui näiteks on su vanus piisavalt kõrge, et on tunne, et
meelerahuks tahaks laenu ära maksta, siis on see täiesti okei valik. Lisaks, kui tunned, et
laenumakse on saanud ebamugavalt kõrge, siis väike lisasissemakse aitab igakuist baaskulu
vähendada.

Lisasissemakse võib tulla ka teemaks, kui näiteks tahad hoopis mingi aja pärast uut laenu
saada ja kahe laenu kuumaksed kokku oleksid muidu liialt kõrged, et panga
riskihindamismaatriksisse sobida. Kokkuvõttes aga on kodulaenu enne tähtaega tagastamine
reeglina seotud meelerahuga, mitte matemaatiliselt kõige ratsionaalsema valikuga. Aga
meelerahu on ka oluline!

Miks on avatud kodulaenuleping hea?

Avan veidi ka “lahtise krediidiliini” mõtet.

Kui sul on olemasolev kodulaen, siis saad:

1. vajadusel võtta maksepuhkust kulude ajutiseks vähendamiseks;

2. laenulepingut pikendada, laenusummat suurendada;
3. liita uue laenu vana laenu külge, muuta tagatisi jne.

Seega, kui sul on olemasolev laenusuhe ehk lahtine krediidiliin, siis saab sel teemal alati
pangaga arutleda. Kui kodulaenu ruttu tagasi maksad ja siis edaspidi midagi tahad, siis pead
uuesti kogu laenutaotluse protsessi läbi käima, et üldse laua taha saada.

Kuidas on võimalik kodulaenu intress pangas madalamaks saada?

Kodulaenu intressi on võimalik pärast laenu kättesaamist hiljem läbi rääkida. Kuna muutub nt
turuolukord, sinu krediidivõimekus ja objekti väärtus, siis võib väike vaev tuua suure rahalise
võidu. Mõnikord on arusaadav, et laenu kättesaamine on olulisem kui parima intressi
väljakauplemine, aga see ei tähenda, et seda ei saaks veidi hiljem läbi rääkida.

Et alustada kodulaenu intressi läbirääkimisi, võiks sul olla täidetud vähemalt mõni järgnevatest
tingimustest:

- su sissetulek on suurenenud (parem laenuvõime, madalam risk pangale);

- kinnisvara väärtus on suurenenud (laenu suhe tagatisvara väärtusesse langenud,
madalam risk pangale);
- hea maksedistsipliin ja muutused turu intressitasemetes (saad vaadata Eesti Panga
statistikast, mis intressimääraga praegu laene välja antakse).

19
Alustada tasub läbirääkimist oma kodupangas ja uurida, kas on intressimäära liikumiseks
ruumi. Praegu ütleks, et kui laenuintress on üle 2,2%, siis on see pigem kõrge, üle 2,5%
ülikõrge. Kui alla 1,8%, siis on intress juba päris hea.

Tõenäoliselt võiks laen olla vähemalt aasta jagu jooksnud, sest siis on olnud piisavalt aega, et
midagi muutuks, mille põhjal läbirääkimisi alustada. Lepingu puhul tasub tähele panna, et
läbirääkimised võivad olla raskemad, kui laenujääk on alla 50 000 (head tasuvuspunkti raske
saada), kui su sissetulek on reaalsuses oluliselt muutunud (oled ettevõtja või lapsega kodune),
aga raskem ei tähenda võimatut!

Intressi pakkumine ise ja ka lepingutasu on taas läbiräägitavad. Tasuks üritada saada selline
intressi muudatus, et tasuvuspunkt (intressimäära sääst vs. lepingutasu summa) oleks umbes
aasta. Reeglina ei ole hindamisakti vaja. Lepingu muutmise tasu võiks olla samamoodi panga
hinnakirjajärgne miinimum.

Kõige mõistlikum on võtta kontakti kas oma halduriga või kui haldurit pole, siis panga üldmeililt
vestlust alustada. Ei pea kirjutama pikka esseed kokku, vaid paari lausega selgitama, et
soovid arutada oma kodulaenu intressi ja leiad, et nt muutunud turuolukorra, sinu parema
maksevõime ja tõusnud kinnisvarahindade tõttu võiks sinu kodulaenu marginaal olla madalam.

Kas pank annab ühele inimesele mitu kodulaenu?

Jah, annab! Kaks kodulaenu ei ole enam eriti ebatavaline, sealt edasi juba pigem haruldane,
aga ka mitte võimatu. Kõige tavalisem moodus, kuidas inimesel kaks kodulaenu kätte jääb, on
ühest kodust teise kolides. Kolimise põhjuseid saab olla mitmesuguseid, lihtsalt on kodu
väikseks jäänud või soovid näiteks vahetada linnaosa ja piirkonda.

Kui finantsseis kannatab kahte laenu teenindada, siis ei pane pank kohustust, et varasem
kodu tuleks uue soetamisel müüa. Sageli lihtsalt on vaja eelnev kodu müüa, et saada sealt
kätte omakapital, mida saaks uue kodu sissemakseks kasutada, või ei ole lihtsalt soovi, et teist
objekti alles jätta ja näiteks üürikorterina kasutusse anda. Seega tasub enne teise kodulaenu
taotlemist kohe ette mõelda, kas on soov esimene kodu alles jätta, kuna see võimalus võib
laual olla.

Tasub ka teada, et mitte alati ei ole ühe kodulaenu taga ainult üks objekt. Näiteks mõnikord
võetakse uue kodu jaoks laenu, aga vormistatakse selleks uus laenuleping, mille küljes on
kaks objekti (uus kodu ja olemasolev kodu) – see on tavapärane lahendus siis, kui kolid uue
kodulaenuga teise panka ja refinantseerid muu hulgas ka vana laenu (sest pangad eelistavad,
et kõik laenukohustused on pigem nende juures koos).

20
Milline protsent võiks maksimaalselt minna iga kuu pangast kodulaenu
peale?
Kas peaks arvestama maksimaalse euriboriga?

Juba laenu andes arvutab pank riskihinnangut tehes makse läbi maksimaalse euriboriga, et
vaadata, kas sinu finantsid kannatavad nii suurt laenu võtta. Kindlasti aga tasub seda ka ise
teha – selleks pane oma laenujääk panga laenumakse kalkulaatorisse ja vaata, milline
igakuine tagasimakse sind ootaks, kui marginaal + euribor kokku näiteks 5% piirini jõuaks või
7% piiri puudutaks. Muidu hea siht on kodukulud alla 30% hoida, see jätab ruumi
igapäevakulutustele ja annab võimaluse ka päriselt raha investeeringute jaoks säästa.

Mis on ideaalne stsenaarium, et korterist edasi majja liikuda?

Tavapalgaliste vaatest.

Samm-sammult – otse nullist majja hüpata on ilma olulise abita keeruline.

Nt ½ tuba -> 3-toaline -> maja. Üritad hoida eelmise kodu alles järgmist ostes, mis saab
kapitali puhvriks, kui majja kolida. Selle näite puhul – müüd 3-toalise korteri majja kolides,
½-toaline jääb varana alles ja kasutad seda näiteks üürikorterina.

Laias laastus rohkem kui 1 tuba korraga hüpata on päris raske, kui just asukohas järgi ei anna
(nt linnas olevast 2-toalisest linnaäärsesse ridaelamuboksi) või korralikku sissemaksesse (suur
boonus töölt, mingi muu objekti realiseerimine) ei panusta.

Kas Kredexi käendusega ei tohi mitte kunagi korterit välja üürida?

Kredexi reeglites tõesti on sõnastatud, et tegemist on siiski käendusega kodu ostmiseks ja

sellist objekti üürile anda ei tule. Kui piisavalt palju laenu on tagasi makstud, siis ju saab
Kredexi käenduse vabastada ja väljaüürimiseks takistusi ei ole.

Kas tagatiseks saab panna kinnisvara, millel on pangalaen?

Kui laenu annab sama pank ning hüpoteegil on ruumi, siis ikka saab. Tavaliselt teine pank ei
ole nõus võtma 2. järgu hüpoteeki, seega teisest pangast laenu võttes refinantseeritakse
ilmselt esimese objekti laen ja võetakse tõenäoliselt ühishüpoteek mõlemale objektile.

Kuidas rahastada ostetud kinnisvara remondivajadust?

No esiteks läheneks rahatarkuse vaatenurgast:

1. Kas ikka “vajab” või vajab?
2. Teiseks tuleks remondieelarve väga detailselt lahti kirjutada, et näha, mis päriselt kulud
tulevad.
3. Kui summa on väike, siis pigem koguks, sest pank pakub väikese summa jaoks
reeglina mingit remondilaenu, mis on ikka 10% intressiga.

21
Kui summa on suur (viiekohaline), siis hakkaks kaaluma keerukamaid laenutooteid, mis on
hüpoteegipõhised. On näiteks võimalik olemasolevat laenu suurendada või olemasoleva vara
peale hüpoteegiga uus laen võtta, eeldusel, et kinnisvara väärtus on piisavalt tõusnud, et
hüpoteegi suurendamine on võimalik.

Tahaks osta suuremat kodu, aga kas selleks on praegune vaja ära müüa?
Kas järjekord on selline – praegune müüki, ära müües ise üürikasse, seejärel otsida uut
(praeguse kodu müük = raha uue jaoks)?

Sõltub sinu läbirääkimisoskustest. Näiteks saab ka nii – ostad uue kodu, siis jääb nt 6 kuud
aega vana müügiks ja siis nt teed uude laenu suurema sissemakse. Variant on ka tehingud
järjest teha: müüd ühe objekti, kohe ostad järgmise ja vahepeal on objekti üleandmiseks
piisavalt aega, et ei pea üürikorterisse kolima. Alati on võimalik ka müües pikema üleandmise
tähtajaga tehing teha või leppida uute omanikega kokku, et oled mingi perioodi üürnikuna veel
sees, enne kui enda uue kodu kätte saad.

Kuidas arvutada teise kodu ostmise laenuvõimekust?

Tavaliselt hakkab siin mängima tagatismäär (LTV) ehk laenujääk vs. kinnisvaraobjekti väärtus.
Tüüpiline kodulaenu maksimaalne laenusumma on 85% objekti väärtusest, teise kodulaenu
puhul on maksimaalne summa pigem 60%. Kui mõlemad objektid ühte laenu kokku panna, siis
lubab see veidi paindlikkust ühe hüpoteegi sees. Kaks laenumakset kokku peavad samamoodi
jääma alla poole sissetulekust.

Kas ja kuidas kodulaenu ka portfellis investeeringuna arvestatakse?

Kodulaenu ei arvestata investeerimisportfellis. Kodu omaosalus on küll osa sinu isiklikust

netoväärtusest, ent mitte portfellist. Portfelli osa oleks ta siis, kui teeniks raha, oleks
võimendusele tagatis vms. Ma ise ei arvesta seda üldse, kuna see raha kodu sees “seisab”
ehk on portfelli mõttes kasutu. Kui aga muidugi elus mingid pöörased muutused toimuvad, siis
on tõesti võimalik kodu realiseerida, aga see on pigem kaudselt selline meelerahufond.

Kuidas kodulaenuga ostetud kodu müüakse?

Müügiprotsessi puhul on esimene otsus see, kas müüd oma kodu ise või kaasad selleks
maakleri. Kui tegeled müügiga ise, oleks siiski mõistlik lasta teha professionaalsed pildid,
lisaks soovitan teha ise ära ka hindamisakti, et müügiprotsess kiirem ja mugavam oleks (siis ei
pea ostja ootama akti tegemist). Kui kaasad maakleri protsessi, siis eelkõige tasub kohe
panna paika, milline on tema töö sisu ja milline on tema tasu.

22
Kodu müümisel kehtivad laenu tagasimaksmisel tavaliselt sarnased reeglid sellega, kui teed
enne tähtaega lisamakseid. Kui piisavalt pikalt pangale müügikavatsusest ette teatad, siis
intressi trahvi maksma ei pea. Kui oled leidnud objektile ostja, siis sõltuvalt ostja võimekusest
tuleb mõnikord teha broneerimisleping, mõnikord aga toimub tehing juba nädalatega ja saab
kohe notari juurde aja broneerida.

Notaris osalevad tehingu sõlmimisel mõlemad osapooled ja ka pankade esindajad. Tavaliselt

kasutavad ostjad panga finantseeringut ehk pärast ostu-müügilepingu allkirjastamist kontrollib
pank veel viimased dokumendid üle ja toimub ostuhinna väljamakse, mida pangad ja notar
omavahel haldavad.

Protsess näeb välja nii, et osa ostuhinnast kantakse sinu pangakontolt läbi ja see läheb kohe
sinu laenujäägi tasumiseks ning ülejäänu laekub sinu pangakontole kui müügitulu. Täpsed
arvutused, kui palju laenu tagasimakseks ja kui palju sulle kätte jääb, teeb ära pank ja see
kajastatakse ka ostu-müügilepingus detailselt. Nii nagu siis, kui ise tehingus ostja olid, tuleb
tasuda kokkulepitud jaotuses notaritasud ja riigilõivud.

23
Another random document with
no related content on Scribd:
I observed such a cloud of hydrogen issuing from the corner of a small Sun-spot.
It traveled several thousand miles on the solar surface, in a north-easterly
direction, before it became invisible.
Solar spots are formed in various ways; but, for the most part, the apparition
of a spot is announced beforehand, by a great commotion of the solar surface at
the place of its appearance, and by the formation of large and bright masses of
faculæ, which are usually swollen into enormous bubbles by the pressure of the
internal gases. These bubbles become visible in the spectroscope while they are
traversing the solar limb, as they are then presented to us sidewise. Under the
action of the increasing pressure, the base of the faculæ is considerably
stretched, and, its weakest side finally giving way, the facular mass is torn in
many places from the solar surface, and is perforated by holes of different sizes
and forms. The holes thus made along the border of the faculæ appear as small
black spots, separated more or less by the remaining portion of the lacerated
faculæ, and they enlarge more and more at the expense of the intervening
portions, which thus become very narrow. This perforated side of the faculæ,
offering less resistance, is gradually lifted up, as would be the cover of a box, for
example, while its opposite side remains attached to the surface. The facular
matter separating the small black holes is greatly stretched during this action, and
forms long columns and filaments. These appear as luminous bridges upon the
large and perfectly-formed spot, which is then seen under the lifted facular
masses. The spots thus made visible are soon freed from the facular masses,
which are gradually shifted towards the opposite side.
In such cases the spots are undoubtedly formed under the faculæ before they
can be seen. This becomes evident when such spots, not yet cleared from the
faculæ covering them, are observed near the east limb; since in this position the
observer can see through the side-openings of the faculæ, and sometimes
recognize the spots under their cover.
It frequently occurs that the spots thus formed under the faculæ continue to be
partly covered by the facular clouds, the forces at work in them being apparently
too feeble to shift them aside. In such cases these spots are visible when they
are in the vicinity of the limb, where they are seen sidewise; but when observed in
the east, in being carried forward by the solar rotation towards the centre of the
disk, they gradually diminish in size, and finally become invisible. The
disappearance of these spots, however, is only apparent, being due to the fact
that, as they advance towards the centre of the disk, our lateral view of them is
gradually lost, and they are finally hidden from sight by the overhanging faculæ
which then serve as a screen between the observer and the spot. This class of
spots may be called Lateral Spots, from the fact that they can only be seen
laterally, and near the Sun's limb.
Solar spots are also formed in various other ways. Some, like those
represented in Plate I., appearing without being announced by any apparent
disturbance of the surface, or by the formation of any faculæ, form and develop in
a very short time. Others, appearing at first as very small spots having an umbra
and a penumbra, slowly and gradually develop into very large spots. This mode
of formation, which would seem to be the most natural, is, however, quite rare.
Spots of this class have a duration and permanence not observed in those of any
other type. These spots of slow and regular development are never accompanied
by faculæ or luminous bridges, nor have they any gray or rosy veils in their
interior; a fact which may, perhaps, account for their permanent character.
Another class of spots, which is also rare, appear as long and narrow
crevasses showing the penumbral structure of the ordinary spots; but these rarely
have any umbra. These long, and sometimes exceedingly narrow fissures of the
solar envelopes, with their radiated penumbral structure, strongly suggest the
idea that the photosphere is composed of a multitude of filamentary elements
having the granulations for summits. Such a crevasse is represented on Plate I.,
and unites the two spots which form the group.
The duration of Sun-spots varies greatly. Some last only for a few hours; while
others continue for weeks and even months at a time, but not without undergoing
changes.
The modes of disappearance of Sun-spots are as various as those of their
apparition. The spots rarely close up by a gradual diminution or contraction of
their umbra and penumbra. This mode of disappearance belongs exclusively to
the spots deprived of faculæ and veils. One of the most common modes of the
disappearance of a spot is its invasion by large facular masses, which slowly
advance upon its penumbra and umbra and finally cover it entirely. It is a process
precisely the reverse of that in which spots are formed by the shifting aside of the
faculæ, as above described. In other types, the spots close up by the gradual
enlargement of the luminous bridges traversing them, which are slowly
transformed into branches of the photosphere, all of the characteristics of which
they have acquired. In many cases, the spots covered over by the faculæ
continue to exist for some time, hidden under these masses, as is often proved,
either by the appearance of small spots on the facular mass left at the place they
occupied, or even by the reappearance of the same spot.
Apart from the general movement of rotation of the solar surface, some of the
spots seem to be endowed with a proper motion of their own, which becomes
greater the nearer the spots are to the solar equator. According to the
observations of Mr. Carrington, the period of rotation of the Sun, as deduced from
the observations of the solar spots during a period of seven years, is 25 days at
the equator; while at 50° of heliocentric latitude it is 27 days. But the period of
rotation, as derived from the observations of spots occupying the same latitude, is
far from being constant, as it varies at different times, with the frequency of the
spots and with the solar activity, so that at present the law of these variations is
not well known. From the character of the solar envelope, it seems very natural
that the rotation should differ in the different zones and at different times, since
this envelope is not rigid, but very movable, and governed by forces which are
themselves very variable.
Although it is a general law that the spots near the equator have a more rapid
motion than those situated in higher latitudes, yet, in many cases, the proper
motion of the spots is more apparent than real. For the most part, the changes of
form and the rapid displacements observed in some spots are only apparent, and
due to the fact that the large masses of faculæ which are kept in suspense above
them are very unstable, and change position with the slightest change in the
forces holding them in suspension. Since in these cases we view the spots
through the openings of the faculæ situated above them, the slightest motion of
these objects produces an apparent motion in the spots, although they have
remained motionless. Accordingly, it has been remarked that of all the spots,
those which have the greater proper motion are precisely those which have the
most faculæ and luminous bridges; while the other spots in the same regions, but
not attended by similar phenomena, are comparatively steady in their movement.
These last spots are undoubtedly better adapted than any others to exhibit the
rotation of the Sun; but it is probable that this period of rotation will never be
known with accuracy, simply because the solar surface is unstable, and does not
rotate uniformly.
The Sun-spots have a remarkable tendency to form into groups of various
sizes, but whatever may be the number of spots thus assembled, the group is
nearly always composed of two principal spots, to which the others are only
accessories. The tendency of the Sun-spots to assemble in pairs is general, and
is observed in all latitudes, even among the minute temporary groups formed in
the polar regions. Whenever several are situated quite close together, those
belonging to the same group can be easily recognized by this character.
Whatever may be the position of the axis of the two principal spots of a group
when it is first formed, this axis has a decided tendency to place itself parallel to
the solar equator, no matter to what latitude the group belongs; and if it is
disturbed from this position, it soon returns to it when the disturbance has
ceased.
It is also remarkable that the spots observed at the same time remain in nearly
the same parallel of latitude for a greater or less period of time; but they keep
changing their position from year to year, their latitude decreasing with the activity
of the solar forces.
Among the Sun-spots, those associated with faculæ form the groups which
attain the largest proportions. When such groups acquire an apparent diameter of
1' or more, they are plainly visible to the naked eye, since for a spot to be visible
to the naked eye on the Sun, it need only subtend an angle of 50". I have
sometimes seen such groups through a smoky atmosphere, when the solar light
was so much reduced that the disk could be observed directly and without injury
to the sight.
The largest spot which ever came under my observation was seen during the
period from the 13th to the 19th of November, 1870. This spot, which was on the
northern hemisphere of the Sun, was conspicuous among the smaller spots
constituting the group to which it belonged, and followed them on the east. On
November 16th, when it attained its largest size, the diameter of its penumbra
occupied fully one-fifth of the diameter of the Sun; its real diameter being,
therefore, not less than 172,000 miles, or nearly 22 times the diameter of the
Earth. As the umbra of this spot occupied a little more than one-third of its whole
diameter, seven globes like our own, placed side by side on a straight line, could
easily have passed through this immense gap. To fill the area of this opening,
about 45 such globes would have been needed. This spot was, of course, very
easily seen with the naked eye, its diameter being almost eight times that
required for a spot to be visible without a telescope.
Ancient historians often speak of obscurations of the Sun, and it has been
supposed by some astronomers that this phenomenon might have been due in
some cases to the apparition of large spots. A few spots on the surface of the
Sun, like that just described, would sensibly reduce its light.
Besides the ordinary Sun-spots already described, others are at times
observed on the surface of the Sun, which show some of the same
characteristics, but never attain so large proportions. They always appear as if
seen through a fog, or veil, between the granulations of the solar surface. On
account of their vagueness and ill-defined contours, I have proposed for these
objects the term, "Veiled Spots." Veiled spots have a shorter duration than the
ordinary spots, the smaller types sometimes forming and vanishing in a few
minutes. Some of the larger veiled spots, however, remain visible for several days
in succession, and show the characteristics of other spots in regard to the
arrangement of their parts.
The veiled spots have no umbra or penumbra, although they are usually
accompanied by faculæ resembling those seen near the ordinary spots. They are
frequently seen in the polar regions, but are there always of small size and of
short duration. The veiled spots are larger, and more apt to arrange themselves
into groups, in the regions occupied by the ordinary spots, and it is not rare to
observe such spots transform themselves into ordinary spots, and vice versa.
The veiled spots, therefore, seem to be ordinary spots filled up, or covered over
by the granulations and semi-transparent gases composing the chromospheric
layer. That it is so, becomes more evident, from the fact that large Sun-spots in
process of diminution are sometimes gradually covered with faint and scattered
granules which descend in long, narrow filaments, and become less and less
distinguishable as they attain greater depth. This phenomenon, associated with
the fact that the luminous bridges seen over the Sun-spots which are closing up
are sometimes transformed into branches which show the characteristic structure
of the photosphere, goes far to prove that the solar envelopes are mainly
composed of an innumerable quantity of radial filaments of varying height.

PLATE I.—GROUP OF SUN-SPOTS AND VEILED

SPOTS.
Observed on June 17th 1875 at 7 h. 30 m. A.M.

The group of Sun-spots represented in Plate I., was observed and drawn on
June 17th, 1875, at 7h. 30m. A. M. The first traces of this group were seen on
June 15th, at noon, and consisted of three small black dots disseminated among
the granulations. At that time, no disturbance of the surface was noticeable, and
no faculæ were seen in the vicinity of these spots. On June 16th, at 8 o'clock A.
M., the three small spots had become considerably enlarged, and, as usual, the
group consisted of two principal spots. Between these two spots all was in
motion: the granulations, stretched into long, wavy, parallel lines, had somewhat
the appearance of a liquid in rapid motion. At 1 o'clock, P. M., on the same day,
the group had considerably enlarged; the faculæ, the granulations, and the
penumbral filaments being interwoven in an indescribable manner. On the
morning of the 17th, these spots had assumed the complicated form and
development represented in the drawing; while at the same time two conspicuous
veiled spots were seen on the left hand, at some distance above the group.
Some luminous bridges are visible upon the left hand spot, traversing the
penumbra and umbra of this spot in various directions. The umbra of one of the
spots is occupied, and partly filled with gray and rosy veils, similar to those above
described, and the granulations of the solar surface form a background to the
group of spots.
This group of spots was not so remarkable for its size as for its complicated
structure. The diameter of the group from east to west was only 2½ minutes of
arc, or about 67,000 miles. The upper part of the umbra of the spot situated on
the right hand side of the group was nearly 7,000 miles in diameter, or less by
1,000 miles than the diameter of the Earth. Some of the long filaments composing
that part of the penumbra, situated on the left hand side of the same spot, were
17,000 miles in length. One of these fiery elements would be sufficient to encircle
two-thirds of the circumference of the Earth.

SOLAR PROTUBERANCES

PLATE II

The chromosphere forming the outlying envelope of the Sun, is subject, as

has been shown above, to great disturbances in certain regions, causing
considerable upheavals of its surface and violent outbursts of its gases. From
these upheavals and outbursts of the chromosphere result certain curious and
very interesting forms, which are known under the name of "Solar
Protuberances," "Prominences," or "Flames."
These singular forms, which could, until recently, be observed only during the
short duration of the total eclipses of the Sun, can now be seen on every clear
day with the spectroscope, thanks to Messrs. Janssen and Lockyer, to whose
researches solar physics is so much indebted.
 PLATE II.—SOLAR PROTUBERANCES.
Observed on May 5, 1873 at 9h, 40m. A.M.

The solar protuberances, the Sun-spots, and the faculæ to which they are
closely related, are confined within the same general regions of the Sun, although
the protuberances attain higher heliocentric latitudes.
There is certainly a very close relation between the faculæ and the solar
protuberances, since when a group of the faculæ traverses the Sun's limb,
protuberances are always seen at the same place. It seems very probable that
the faculæ and the protuberances are in the main identical. The faculæ may be
the brighter portion of the protuberances, consisting of gases which are still
undergoing a high temperature and pressure; while the gases which have been
relieved from this pressure and have lost a considerable amount of their heat,
may form that part of the protuberances which is only visible on the Sun's limb.
A daily study of the solar protuberances, continued for ten years, has shown
me that these objects are distributed on two zones which are equidistant from the
solar equator, and parallel with it. The zone arrangement of the protuberances is
more easily recognized during the years of minimum solar activity, as in these
years the zones are very narrow and widely separated. During these years the
belt of protuberances is situated between 40° and 45° of latitude, north and
south. In years of great solar activity the zones spread considerably on either side
of these limits, especially towards the equator, which they nearly reach, only a
narrow belt, usually free from protuberances, remaining between them. Towards
the poles the zones do not spread so much, and there the space free from
protuberances is considerably greater than it is at the equator.
During years of maximum solar activity, the protuberances, like the Sun-spots
and the faculæ, are very numerous, very large, and very complicated—
sometimes occupying a great part of the whole solar limb. As many as twenty
distinct flames are sometimes observed at one time. In years of minimum solar
activity, on the contrary, the prominences are very few in number, and they are of
small size; but, as far as my observations go, they are never totally absent.
In general, the solar flames undergo rapid changes, especially those which
are situated in the vicinity of Sun-spots, although they occasionally remain
unchanged in appearance and form for several hours at a time. The
protuberances situated in higher latitudes are less liable to great and sudden
changes, often retaining the same form for several days. The changes observed
in the protuberances of the equatorial regions are due in part to the comparatively
great changes in their position with respect to the spectator, which are
occasioned by the rotation of the Sun. This rotation, of course, has a greater
angular velocity on the equator than in higher latitudes. In most cases, however,
the changes of the equatorial protuberances are too great and too sudden to be
thus explained. They are, in fact, due to the greater solar activity developed in the
equatorial zones, and wherever spots are most numerous.
The solar protuberances appear under various shapes, and are often so
complicated in appearance that they defy description. Some resemble huge
clumsy masses having a few perforations on their sides; while others form a
succession of arches supported by pillars of different styles. Others form vertical
or inclined columns, often surmounted by cloud-like masses, or by various
appendages, which sometimes droop gracefully, resembling gigantic palm leaves.
Some resemble flames driven by the wind; others, which are composed of a
multitude of long and narrow filaments, appear as immense fiery bundles, from
which sometimes issue long and delicate columns surmounted by torch-like
objects of the most fantastic pattern. Some others resemble trees, or animal
forms, in a very striking manner; while still others, apparently detached from the
solar limb, float above it, forming graceful streamers or clouds of various shapes.
Some of the protuberances are very massive, while others are so thin and
transparent as to form a mere veil, through which more distant flames can easily
be seen.
Notwithstanding this variety of form, two principal classes of solar
protuberances may be recognized: the cloud-like or quiescent, and the eruptive
or metallic protuberances.
The first class, which is the most common, comprises all the cloud-like
protuberances resting upon the chromosphere or floating about it. The
protuberances of this type often obtain enormous horizontal proportions, and it is
not rare to see some among them occupying 20° and 30° of the solar limb. The
height attained by protuberances of this class does not correspond in general to
their longitudinal extent; although some of their branches attain considerable
elevations. These prominences very seldom have the brilliancy displayed by the
other type, and are sometimes so faint as to be seen with difficulty. Although it is
generally stated by observers that some of the protuberances belonging to this
class are detached from the solar surface, and kept in suspension above the
surface, like the clouds in our atmosphere, yet it seems to me very doubtful
whether protuberances are ever disconnected from the chromosphere, since, in
an experience of ten years, I have never been able to satisfy myself that such a
thing has occurred. Many of them have appeared to me at first sight to be
detached from the surface, but with a little patience and attention I was always
able to detect faint traces of filamentary elements connecting them with the
chromosphere. Quite often I have seen bright protuberances gradually lose their
light and become invisible, while soon after they had regained it, and were as
clearly visible as before. Observations of this kind seem to show that while the
prominences are for the most part luminous, there are also a few which are non-
luminous and invisible to the eye. These dark and invisible forms are most
generally found in the vicinity of Sun-spots in great activity. When observing such
regions with the spectroscope, it is not rare to encounter them in the form of large
dark spots projecting on the solar spectrum near the hydrogen lines. On July
28th, 1872, I observed with the spectroscope a dark spot of this kind issuing from
the vicinity of a large Sun-spot, and extending over one-fifth of the diameter of the
Sun. This object had been independently observed in France a little earlier by M.
Chacornac with the telescope, in which it appeared as a bluish streak.
 The second class of solar protuberances, comprising the eruptive type, is the
most interesting, inasmuch as it conveys to us a conception of the magnitude and
violence of the solar forces. The protuberances of this class, which are always
intensely bright, appear for the most part in the immediate vicinity of Sun-spots or
faculæ. These protuberances, which seem to be due to the outburst of the
chromosphere, and to the violent ejection of incandescent gases and metallic
vapors from the interior of the Sun, sometimes attain gigantic proportions and
enormous heights.
While the spectrum of the protuberances of the cloudy type is simple, and
usually composed of four hydrogen lines and the yellow line D3, that of the
eruptive class is very complicated, and, besides the hydrogen lines and D3, it
often exhibits the bright lines of sodium, magnesium, barium, titanium, and iron,
and occasionally, also, a number of other bright lines.
The phenomena of a solar outburst are grand and imposing. Suddenly
immense and acute tongues and jets of flames of a dazzling brilliancy rise up
from the solar limb and extend in various directions. Some of these fiery jets
appear perfectly rigid, and remain apparently motionless in the midst of the
greatest disorder. Immense straps and columns form and rise in an instant,
bending and waving in all sorts of ways and assuming innumerable shapes.
Sometimes powerful jets resembling molten metal spring up from the Sun,
describing graceful parabolas, while in their descent they form numerous fiery
drops which acquire a dazzling brilliancy when they approach the surface.
The upward motion of the protuberances in process of formation is sometimes
very rapid. Some protuberances have been observed to ascend in the solar
atmosphere at the rate of from 120 to 497 miles a second. Great as this velocity
may appear, it is nevertheless insignificant when compared with that sometimes
attained by protuberances moving in the line of sight instead of directly upwards.
Movements of this kind are indicated by the displacement of the bright or dark
lines in the spectrum. A remarkable instance of this kind occurred on the 26th of
June, 1874. On that day I observed a displacement of the hydrogen C line
corresponding to a velocity of motion of 1,600 miles per second. The mass of
hydrogen gas in motion producing such a displacement was, according to theory,
moving towards the Earth at this incredible rate, when it instantly vanished from
sight as if it had been annihilated, and was seen no more.
Until recently the protuberances had not been observed to rise more than
200,000 miles above the solar surface; but, on October 7th, 1880, a flame, which
had an elevation of 80,000 miles when I observed it at 8h. 55m. A. M., had
attained the enormous altitude of 350,000 miles when it was observed at noon by
Professor C. A. Young. If we had such a protuberance on the Earth, its summit
would be at a height sufficient not merely to reach, but to extend 100,000 miles
beyond the Moon.
 Although the solar protuberances represented in Plate II. have not the
enormous proportions attained by some of these objects, yet they are as
characteristic as any of the largest ones, and afford a good illustration of the
purely eruptive type of protuberances. The height of the largest column in the
group equals 4' 43", or a little over 126,000 miles. A large group of Sun-spots was
in the vicinity of these protuberances when they were observed and delineated.

TOTAL ECLIPSE OF THE SUN

PLATE III

A solar eclipse is due to the passage of the Moon directly between the
observer and the Sun. Such an eclipse can only occur at New Moon, since it is
only at that time that our satellite passes between us and the Sun. The Moon's
orbit does not lie precisely in the same plane as the orbit of the Earth, but is
inclined about five degrees to it, otherwise an eclipse of the Sun would occur at
every New Moon, and an eclipse of the Moon at every Full Moon.
Since the Moon's orbit is inclined to that of the Earth, it must necessarily
intersect this orbit at two opposite points. These points are called the nodes of the
Moon's orbit. When our satellite passes through either of the nodes when the
Moon is new, it appears interposed to some extent between the Sun and the
Earth, and so produces a solar eclipse; while if it passes a node when the Moon
is full, it is more or less obscured by the Earth's shadow, which then produces an
eclipse of the Moon. But, on the other hand, when the New Moon and the Full
Moon do not coincide with the passage of our satellite through the nodes of its
orbit, no eclipse can occur, since the Moon is not then on a line with the Sun and
the Earth, but above or below that line.
Owing to the ellipticity of the Moon's orbit, the distance of our satellite from the
Earth varies considerably during each of its revolutions around us, and its
apparent diameter is necessarily subject to corresponding changes. Sometimes it
is greater, sometimes it is less, than the apparent diameter of the Sun. If it is
greater at the time of a solar eclipse, the eclipse will be total to a terrestrial
observer stationed nearly on the line of the centres of the Sun and Moon, while it
will be only partial to another observer stationed further from this line. But the
Moon's distance from the Earth may be so great and its apparent diameter
consequently so small that even those observers nearest the central line of the
eclipse see the border of the Sun all round the black disk of the Moon; the eclipse
is then annular. Even during the progress of one and the same eclipse the
distance of the Moon from the parts of the Earth towards which its shadow is
directed may vary so much that, while the eclipse is total to some observers,
others equally near the central line, but stationed at a different place, will see it as
annular.
The shadow cast by the Moon on the Earth during total eclipses, travels along
upon the surface of the Earth, in consequence of the daily movement of rotation
of our globe combined with the movements of the Earth and Moon in their orbits.
The track of the Moon's shadow over the Earth's surface has a general eastward
course, so that the more westerly observers see it earlier than those east of them.
An eclipse may continue total at one place for nearly eight minutes, but in
ordinary cases the total phase is much shorter.
The nodes of the Moon's orbit do not invariably occupy the same position, but
move nearly uniformly, their position with regard to the Sun, Earth, and Moon
being at any time approximately what it formerly was at a series of times
separated by equal intervals from each other. Each interval comprises 223
lunations, or 18 years, 11 days, and 7 or 8 hours. The eclipses which occur within
this interval are almost exactly repeated during the next similar interval. This
period, called the "Saros," was well known to the ancients, who were enabled by
its means to predict eclipses with some certainty.

PLATE III.—TOTAL ECLIPSE OF THE SUN.

 Observed July 29, 1878, at Creston, Wyoming Territory

A total eclipse of the Sun is a most beautiful and imposing phenomenon. At

the predicted time the perfectly round disk of the Sun becomes slightly indented
at its western limb by the yet invisible Moon. This phenomenon is known as the
"first contact."
The slight indentation observed gradually increases with the advance of the
Moon from west to east, the irregularities of the surface of our satellite being
plainly visible on the border of the dark segment advancing on the Sun's disk.
With the advance of the Moon on the Sun, the light gradually diminishes on the
Earth. Every object puts on a dull and gloomy appearance, as when night is
approaching; while the bright sky, losing its light, changes its pure azure for a livid
grayish color.
Two or three minutes before totality begins, the solar crescent, reduced to
minute proportions, gives comparatively so little light that faint traces of the Sun's
atmosphere appear on the western side behind the dark body of the Moon,
whose limb then becomes visible outside of the Sun. I observed this phenomenon
at Creston during the eclipse of 1878. From 15 to 20 seconds before totality, the
narrow arc of the Sun's disk not yet obscured by the Moon seems to break and
separate towards the extremities of its cusps, which, thus divided, form
independent points of light, which are called "Baily's beads." A moment after, the
whole solar crescent breaks into numerous beads of light, separated by dark
intervals, and, suddenly, they all vanish with the last ray of Sunlight, and totality
has begun with the "second contact." This phenomenon of Baily's beads is
undoubtedly caused by the irregularities of the Moon's border, which, on reaching
the solar limb, divide the thin solar crescent into as many beads of light and dark
intervals as there are peaks and ravines seen sidewise on that part of the Moon's
limb.
With the disappearance of the last ray of light, the planets and the stars of the
first and second magnitude seem to light up and become visible in the sky. The
darkness, which had been gradually creeping in with the progress of the eclipse,
is then at its maximum. Although subject to great variations in different eclipses,
the darkness is never so great as might be expected from the complete
obscuration of our luminary, as the part of our atmosphere which is still exposed
to the direct rays of the Sun, reflects to us some of that light, which thus
diminishes the darkness resulting from the disappearance of the Sun. Usually the
darkness is sufficient to prevent the reading of common print, and to deceive
animals, causing them to act as if night was really approaching. During totality the
temperature decreases, while the humidity of the atmosphere augments.
Simultaneously with the disappearance of Baily's beads, a pale, soft, silvery
light bursts forth from behind the Moon, as if the Sun, in disappearing, had been
vaporized and expanded in all directions into soft phosphorescent rays and
streamers. This pale light is emitted by gases constituting the solar atmosphere
surrounding the bright nucleus now obscured by the dark body of our satellite.
This solar atmosphere is called Corona, from its distant resemblance to the
aureola, or glory, represented by ancient painters around the heads of saints.
With the bursting forth of the corona, a very thin arc of bright white light is
seen along the Moon's limb, where the solar crescent has just disappeared. This
thin arc of light is the reversing layer, which, when observed with the
spectroscope at that moment, exhibits bright lines answering to the dark lines of
the ordinary solar spectrum. Immediately above this reversing layer, and
concentric with it, appears the pink-colored chromospheric layer, with its curiously
shaped flames and protuberances. During totality, the chromosphere and
protuberances are seen without the aid of the spectroscope, and appear of their
natural color, which, although somewhat varying in their different parts, is, on the
whole, pinkish, and similar to that of peach-blossoms; yet it is mixed here and
there with delicate prismatic hues, among which the pink and straw colors
predominate.
The color of the corona seems to vary in every eclipse, but as its tints are very
delicate, it may depend, in a great measure, upon the vision of the observer;
although there seems to be no doubt that there are real variations. At Creston, in
1878, it appeared to both Professor W. Harkness and myself of a decided pale
greenish hue.
The corona appears under different forms, and has never been observed
twice alike. Its dimensions are also subject to considerable variations. Sometimes
it appears regular and very little extended, its distribution around the Sun being
almost uniform; although in general it spreads a little more in the direction of the
ecliptic, or of the solar equator. At other times it appears much larger and more
complicated, and forms various wings and appendages, which in some cases, as
in 1878, extend to immense distances; while delicate rays radiate in straight or
curved lines from the spaces left in the polar regions between the wings. The
corona has sometimes appeared as if divided by immense dark gaps, apparently
free from luminous matter, and strongly resembling the dark rifts seen in the tails
of comets. This was observed in Spain and Sicily during the total eclipse of the
Sun in 1870. Different structures, forming wisps and streamers of great length,
and interlaced in various ways, are sometimes present in the corona, while faint
but more complicated forms, distantly resembling enormous solar protuberances
with bright nuclei, have also been observed.
As the Moon continues its eastward progress, it gradually covers the
chromosphere and the solar protuberances on the eastern side of the Sun; while,
at the same time, the protuberances and the chromosphere on the opposite limb
gradually appear from under the retreating Moon. Then, the thin arc of the
reversing layer is visible for an instant, and is instantly followed by the
appearance of a point of dazzling white light, succeeded immediately by the
apparition of Daily's beads on each side, and totality is over, with this third
contact. The corona continues to be visible on the eastern side of the Sun for
several minutes longer, and then rapidly vanishes.
The thin solar crescent increases in breadth as the Moon advances; while, at
the same time, the darkness and gloom spread over nature gradually disappear,
and terrestrial objects begin to resume their natural appearance. Finally the limb
of the Moon separates from that of the Sun at the instant of "fourth contact," and
the eclipse is over.
The phenomena exhibited by the corona in different eclipses are very
complex, and, so far, they have not been sufficiently studied to enable us to
understand the true nature of the solar atmosphere. From the spectral analysis of
the corona, and the phenomena of polarization, it has been learned, at least, that
while the matter composing the upper part of the solar atmosphere is chiefly
composed of an unknown substance, producing the green line 1474, its lower
part is mainly composed of hydrogen gas at different temperatures, a part of
which is self-luminous, while the other part only reflects the solar light. But the
proportion of the gaseous particles emitting light, to those simply reflecting it, is
subject to considerable variations in different eclipses. At present it would seem
that in years of great solar disturbances, the particles emitting light are found in
greater quantity in the corona than those reflecting it; but further observations will
be required to confirm these views.
It is very difficult to understand how the corona, which in certain eclipses
extends only one diameter of the Sun, should, in other cases, as in 1878, extend
to the enormous distance of twelve times the same diameter. Changes of such
magnitude in the solar atmosphere, if due to the operation of forces with which
we are acquainted, cannot yet be accounted for by what is known of such forces.
Their causes are still as mysterious as those concerned in the production of the
monstrous tails displayed by some comets on their approach to the Sun.
Plate 3, representing the total eclipse of the Sun of July 29th, 1878, was
drawn from my observations made at Creston, Wyoming Territory, for the Naval
Observatory. The eclipse is represented as seen in a refracting telescope, having
an aperture of 6⅓ inches, and as it appeared a few seconds before totality was
over, and when the chromosphere was visible on the western limb of the Sun.
The two long wings seen on the east and west side of the Sun, appeared
considerably larger in the sky than they are represented in the picture.
 THE AURORA BOREALIS

PLATE IV

The name of Polar Auroras is given to certain very remarkable luminous

meteoric phenomena which appear at intervals above the northern or the
southern horizons of both hemispheres of the Earth. When the phenomenon is
produced in our northern sky, it is called "Aurora Borealis," or "Northern Lights;"
and when it appears in the southern sky, it is called "Aurora Australis," or
southern aurora.
Marked differences appear in the various auroras observed from our northern
latitudes. While some simply consist in a pale, faint luminosity, hardly
distinguishable from twilight, others present the most gorgeous and remarkable
effects of brightness and colors.
A great aurora is usually indicated in the evening soon after twilight, by a
peculiar grayish appearance of the northern sky just above the horizon. The
grayish vapors giving that appearance, continuing to form there, soon assume a
dark and gloomy aspect, while they gradually take the form of a segment of a
circle resting on the horizon. At the same time that this dark segment is forming, a
soft pearly light, which seems to issue from its border, spreads up in the sky,
where it gradually vanishes, being the brightest at its base. This arc of light,
gradually increasing in extent as well as in brightness, reaches sometimes as far
as the polar star. On some rare occasions, one or two, and even three, concentric
arches of bright light form one above the other over the dark segment, where they
appear as brilliant concentric rainbows. While the aurora continues to develop
and spread out its immense arc, the border of the dark segment loses its
regularity and appears indented at several places by patches of light, which soon
develop into long, narrow, diverging rays and streamers of great beauty. For the
most part the auroral light is either whitish or of a pale, greenish tint; but in some
cases it exhibits the most beautiful colors, among which the red and green
predominate. In these cases the rays and streamers, which are usually of
different colors, produce the most magnificent effects by their continual changes
and transformations.
The brightness and extent of the auroral rays are likewise subject to continual
changes. An instant suffices for their development and disappearance, which
may be succeeded by the sudden appearance of others elsewhere, as though the
original streamers had been swiftly transported to a new place while invisible. It
frequently happens that all the streamers seem to move sidewise, from west to
east, along the arch, continuing meanwhile to exhibit their various changes of
form and color. For a time, these appearances of motion continue to increase, a
succession of streamers alternately shooting forth and again fading, when a
sudden lull occurs, during which all motion seems to have ceased. The stillness
then prevailing is soon succeeded by slight pulsations of light, which seem to
originate on the border-of the dark segment, and are propagated upwards along
the streamers, which have now become more numerous and active. Slow at first,
these pulsations quicken by degrees, and after a few minutes the whole northern
sky seems to be in rapid vibration. The lively upward and downward movement of
these streamers entitles them to the name of "merry dancers" given them in
northern countries where they are frequent.
Long waves of light, quickly succeeded by others, are propagated in an instant
from the horizon to the zenith; these, in their rapid passage, cause bends and
curves in the streamers, which then, losing their original straightness, wave and
undulate in graceful folds, resembling those of a pennant in a gentle breeze.
Although the coruscations add to the grandeur of the spectacle, they tend to
destroy the diverging streamers, which, being disconnected from the dark
segment, or torn in various ways, are, as it were, bodily carried up towards the
zenith.
In this new phase the aurora is transformed into a glorious crown of light,
called the "Corona." From this corona diverge in all directions long streamers of
different colors and forms, gracefully undulating in numerous folds, like so many
banners of light. Some of the largest of these streamers appear like fringes
composed of short transverse rays of different intensity and colors, producing the
most fantastic effects, when traversed by the pulsations and coruscations which
generally run across these rays during the great auroral displays.
The aurora has now attained its full development and beauty. It may continue
in this form for half an hour, but usually the celestial fires begin to fade at the end
of fifteen or twenty minutes, reviving from time to time, but gradually dying out.
The northern sky usually appears covered by gray and luminous streaks and
patches after a great aurora, these being occasionally rekindled, but more often
they gradually disappear, and the sky resumes its usual appearance.
The number of auroras which develop a corona near the zenith is
comparatively small in our latitudes; but many of them, although not exhibited on
so grand a scale, are nevertheless very interesting. On some very rare occasions
the auroral display has been confined almost exclusively to the dark segment,
which appeared then as if pierced along its border by many square openings, like
windows, through which appeared the bright auroral light.
 PLATE IV.—AURORA BOREALIS.
As observed March 1, 1872, at 9h. 25m. P.M.

Among the many auroras which I have had occasion to observe, none are
more interesting, excepting the type first described, than those which form an
immense arch of light spanning the heavens from East to West. This form of
aurora, which is quite rare, I last observed on September 12th, 1881. All the
northern sky was covered with light vapors, when a small auroral patch appeared
in the East at about 20° above the horizon. This patch of light, gradually
increasing westward, soon reached the zenith, and continued its onward progress
until it arrived at about 20° above the western horizon, where it stopped. The
aurora then appeared as a narrow, wavy band of light, crossed by numerous
parallel rays of different intensity and color. These rays seemed to have a rapid
motion from West to East along the delicately-fringed streamer, which, on the
whole, moved southward, while its extremities remained undisturbed. Aside from
the apparent displacement of the fringes, a singular vibrating motion was
observed in the auroral band, which was traversed by pulsations and long waves
of light. The phenomena lasted for about twenty minutes, after which the arch
was broken in many places, and it slowly vanished.
 The aurora usually appears in the early part of the evening, and attains its full
development between ten and eleven o'clock. Although the auroral light may
have apparently ceased, yet the phenomenon is not at an end, as very often a
solitary ray is visible from time to time; and even towards morning these rays
sometimes become quite numerous. On some occasions the phenomenon even
continues through the following day, and is manifested by the radial direction of
the cirrus-clouds in the heights of our atmosphere. In 1872 I, myself, observed an
aurora which apparently continued for two or three consecutive days and nights.
In August, 1859, the northern lights remained visible in the United States for a
whole week.
The height attained by these meteors is considerable, and it is now admitted
that they are produced in the rarefied air of the upper regions of our atmosphere.
From the researches of Professor Elias Loomis on the great auroras observed in
August and September, 1859, it was ascertained that the inferior part of the
auroral rays had an altitude of 46 miles, while that of their summits was 428
miles. These rays had, therefore, a length of 382 miles. From the observation of
thirty auroral displays, it has been found that the mean height attained by the
summit of these streamers above the Earth's surface was 450 miles.
But if the auroral streamers are generally manifested at great heights in our
atmosphere, it would appear from the observations of persons living in the
regions where the auroras are most frequent, as also from those who have been
stationed in high northern and southern latitudes, that the phenomenon
sometimes descends very low. Both Sabine and Parry saw the auroral rays
projected on a distant mountain; Ross saw them almost at sea-level projected on
the polar ice; while Wrangel, Franklin, and others observed similar phenomena.
Dr. Hjaltalin, who has lived in latitude 64° 46' north, and has made a particular
study of the aurora, on one occasion saw the aurora much below the summit of a
hill 1,600 feet high, which was not very far off.
The same aurora is sometimes observed on the same night at places very far
distant from one another. The great aurora borealis of August 28th, 1859, for
instance, was seen over a space occupying 150° in longitude—from California to
the Ural Mountains in Russia. It even appears now very probable that the
phenomenon is universal on our globe, and that the northern lights observed in
our hemisphere are simultaneous with the aurora australis of the southern
hemisphere. The aurora of September 2d, 1859, was observed all through North
and South America, the Sandwich Islands, Australia, and Africa; the streamers
and pulsations of light of the north pole responding to the rays and coruscations
of the south pole. Of thirty-four auroras observed at Hobart Town, in Tasmania,
twenty-nine corresponded with aurora borealis observed in our hemisphere.
The auroral phenomena, although sometimes visible within the tropics, are,
however, quite rare in these regions. For the most part they are confined within
certain zones situated in high latitudes north and south. The zone where they are
most frequent in our hemisphere forms an ellipse, which has the north pole at one
of its foci; while the other is situated somewhere in North America, in the vicinity
of the magnetic pole. The central line of the zone upon which the auroras seem to
be most frequent passes from the northern coast of Alaska through Hudson's Bay
and Labrador to Iceland, and then follows the northern coast of Europe and Asia.
The number of auroras diminishes as the observer recedes from this zone, and it
is only in exceptional cases that they are seen near the equator. Near the pole
the phenomenon is less frequent than it is in the region described. In North
America we occupy a favorable position for the observation of auroras, as we are
nearer the magnetic poles than are the Europeans and Asiatics, and we
consequently have a greater number of auroras in corresponding latitudes.
The position of the dark auroral segment varies with the place occupied by the
observer, and its centre always corresponds with the magnetic meridian. In our
Eastern States the auroral segment appears a little to the west of the north point;
but as the observer proceeds westward it gradually approaches this point, and is
due north when seen from the vicinity of Lake Winnipeg. At Point Barrow, in the
extreme north-west of the United States, the aurora is observed in the east. In
Melville Islands, Parry saw it in the south; while in Greenland it is directly in the
west.
It is stated that auroras are more numerous about the equinoxes than they are
at any other seasons; and also, when the earth is in perigee, than when it is in
apogee. An examination which I have made of a catalogue by Professor Loomis,
comprising 4,137 auroras observed in the temperate zone of our hemisphere
from 1776 to 1873, sustains this statement. During this period, one hundred more
auroras were recorded during each of the months comprising the equinoxes, than
during any other months of the year; while eighty more auroras were observed
when the earth was in perigee, than when it was in apogee. But to establish the
truth of this assertion on a solid basis, more observations in both hemispheres
will be required.
The aurora is not simply a terrestrial phenomenon, but is associated in some
mysterious way with the conditions of the Sun's surface. It is a well-known fact
that terrestrial magnetism is influenced directly by the Sun, which creates the
diurnal oscillations of the magnetic needle. Between sunrise and two o'clock, the
north pole of the needle moves towards the west in our northern hemisphere, and
in the afternoon and evening it moves the other way. These daily oscillations of
the needle are not uniform in extent; they have a period of regular increase and
decrease. At a given place the daily oscillations of the magnetic needle increase
and decrease with regularity during a period which is equal to 10⅓ years. As this
period closely coincides with the Sun-spot period, the connection between the
variation of the needle and these solar disturbances has been recognized.
Auroral phenomena generally accompany the extraordinary perturbations in
the oscillations of the magnetic needle, which are commonly called "magnetic