Hing on ärevust täis

nagu äikese ootel maa.

Hing on ärevust täis –
ei kuidagi rahu ma saa.
Miski sügaval sees
hellasti heliseb …
Jälle sünnib jõuluime
igaühe südames –
Kuigi väljas külm ja pime,
hing las ikka rõõmutseb …
Tasa tunde lööb
aegade kell
Ning hing on nukker
ja samas nii hell.

Kui vaid see soojus,

valgus ja hingerahu
Päevast-päeva
me südamesse mahuks …
Käes jälle imeline aeg –
täis ootusrõõmu, sära.
On lootuste ja õnne aeg –
hing hell ja süda särab.

Täis jõulusoove taevakaar;

nii väikesi kui suuri.
Neist soovidest saaks vikerkaar –
ots ulatuks tal Kuuni …
Hardais mõtteis küünlatule valgeil
aega enese jaoks leida võiks.
Pole hullu se´st, et pisar palgeil
mõne muremõtte kaasa tõi.

Aeg, see kord on nõnda juba seatud –

taandub halb, ja hing, see ihkab ainult head.
Las siis jõuluõhtul, aeg, see peatub –
jättes südamesse ainult hea …
Hing nii hell –
täis ärevust ja samas rahu.
Täna õhtul nukrus segi rõõmugagi
sinna mahub.

Kaunis jõuluöö
ja küünlatule valgus.
On taas uue helge ootus,
lootus ja ka algus.
Et jõulurõõmu ja jõulurahu
igasse päeva kasvõi läbi aasta mahuks.
Et hing oskaks tunda ära vaid hea
ja süda vaid õnnehetki meeles peaks …
Kui meid paitab jõuluvalgus,
on see justkui uue algus;
püüe paremaks end muuta,
seda igaüks meist suudab.
Imelisi jõule ja õnnelikku uut aastat!

Mariann
jõulukuul 2016