Häälikud ja kirjaviis

Helüq ja kiräviis
Johdatus võron kieleen
Sissejuhatus võru keelde
Helsingin yliopisto
9.11.2016
Võro keele tähistü Võru keele tähestik

•A B (C) D E F G H I J K L M N O P Q R S (Š) T U V (W) Õ Ä Ö Ü (X) Y (Z Ž)

•a b (c) d e f g h i j k l m n o p q r s (š) t u v (w) õ ä ö ü (x) y (z ž)
• b’ d’ f’ g’ h’ k’ l’ m’ n’ p’ r’ s’ t’ v’

•Kõiki konsonante saab palataliseerida. Palatalisatsioon on fonoloogiline

(eristab tähendust).
•Palatalisatsiooni (pehmendüse) märkimisest lähemalt hiljem.
•Y on praeguseks võru uuest kirjaviisist välja arvatud, kuid õppides on hea õ ja
y erinevate tähtedega kirjutada. Õ tähistab eestipärast õ-d. Õ foneetikas on
suur varieeruvus, nt mõisa, hallõ või latsõkõnõ. Erinevust pole võimalik
reeglistada.
•Häälikut, mida IPA märgib kui ɨ ja vene keel ы, on märgitud y-ga, sest see
erineb õ variantidest kuuldavalt ja vaheldub õ-ga ülipikkade vokaalide
kõrgenemissarjas: ryym: rõõmu. Õ ja y puhul tähenduse eristus puudub.
•Täht q on märk larüngaalklusiili jaoks (Ɂ IPA ja SUT). Tähenduse eristajana
väga oluline (mitmus, imperatiiv jm). Selle asemel kasutatakse ka ülakoma,
lähemalt hiljem.
 Vabahelükokkokõla Vokaalharmoonia (VH)

•Võru keele vokaalidiagramm

eesvokaalid tagavokaalid
iü y u
eöõo
ä a
•Eespoolse (terävä) vokaalsusega sõnad, nt käümä, kälü, helü, külä, repän,
pöörüs
•Tagapoolse (kummõ) vokaalsusega sõnad, nt kaur’ma, kullanõ, kõrval, nyna
•Erinevalt soome keelest on e võru vokaalharmoonias alati eesvokaal: seminär.
•E on võru keeles salajane täpitäht, süsteemi ilu pärast võib mõelda, et see on ë.
Kehvembä (*këhvëmbä)
•Erinevalt soome keelest ei ole järgsilpides võimalik ö; käro, pläro, jän’o, elo.
Juhul kui o>u, siis võib VH rakenduda: Ülo > Ülu > Ülü.
•Siiski pole võimalik elo > elu > **elü

•Ühe täpiga i on täisneutraalne ja sobib nii tagavokaalsetes kui eesvokaalsetes

sõnades: käsi, lumi, kässile, lumitsidõ.
•Et VH on sõna hääldamises kulgev nähtus, siis i-ga algamise puhul peab
teadma, et on pilv-pilvekene ja inemine, aga kirvõs-kirvõkõnõ.
• Vokaalharmoonia üks kõige nähtavam avaldumisvorm on tuletiste ja lõppude
määratud variantsus: kõlisõma-helisemä, kõlistaq-helistäq, kirotaja-teretäjä,
suuhhu-tüühhü, palanu-elänü, mõtsalõ-küläle, kimalanõ-kärbläne, latsõkõnõ-
pinikene.
• Vokaalharmoonia katkeb liitsõnapiiril: kärbläsesuurunõ. Ainus käändelõpp,
mis käitub nagu liitsõna, on komitatiivi -ga, see jääb alati tagavokaalseks:
esäga, leeväga.
• Erandid
• Kui järgsilbi ö keeld on üldkehtiv, siis ü ja õ suhtes on järgsilpides naabrusest
ja keeleajaloost sõltuvaid piiranguid.
1) **-hõ-. Võimalik on vaid ilosahe, tahenuq, vaher
2) u ja mitte **ü on kõikjal, kus taga on keeleajalooline *-koon, *-kon. Võimalik
on vaid tettägu(q) {vrd sm tehtäköön}, ütelgu(q), tütrigu, kerigu. Samamoodi
k-line variant tekku ‘tehku’, tütriku. Selliseid võimalusi, kus järgsilbis on -kü
või -gü, on vähe, nt lühkü ‘lühike, lühikese´, tekkü ‘tekkis’, siis ´veel sõnad,
kus ü on tekkinud i labialiseerumisest prügü, Türgü
3) õ ei saa olla diftongi teine pool, selle asemel on e: kaema, vaene, soeq,
loetas
• Õ-harmoonia kõrvalekalded
• Järgsilbi õ muudab sageli e-ks eelneva konsonandi palataliseeritus. Siin reegel
puudub, on vaid tendents. Tihti kohanimedes: Mooste, Kanepi [moost’e,
kan’epi]. Seto keeles on seda rohkem: naane, Kalev [naan’e, kal’ev]. Lõpuks on
see kirjutaja valik, kas ta kuuleb pigem õ-d või pigem e-d.
• Kui sõna edenedes tuleb reeglist kõrvale kalduda, mis saab edasi?
• Õ asendumine e-ga ei muuda poole sõna pealt vokaalharmooniat: tahenõma,
soekõsõq, naaselda.
• Kõik muud ebajärjekindlused muudavad: elolinõ, tütrikulõ, kerikuldaq
• Teistsugused kirjaviisid
• Järgsilpides alati e, mitte õ. Nt Kaido Kama. Võrokese ja tõse soomeugrilase.
• Vana tartu kirikukeele kirjaviis. Järgsilpides ei kasutatud ü-d: Sinna
ollet teodetu , Narus tettu , sülleldu , Pessetu nink risti lödu. Enne u aastat
1800 kasutati veel ä-d järgsilpides (Nink kui sinna essi hendä minno eest ärrä
kekkis) hiljem asendati see kõikjal a-ga: Nink mes perrast sedda saap sündima.
 Diftongid i ü y u
e ö õ o
ä a
• ae, ai, ao, au kaeq, taivas, hain, kaiv, kaoq, laud
• ei, eo (eü) leib, sei, edeveoga, peoq, seo, (leüdmine Har)
• ia, io, iu, iä tsiaq, pioq, tsiukma, miä?
• oe, oi, ou loeq, soetõlv, toetaq, poig, joul
• ua, ui kua?, muanõ, puid, kuimuudu?
• õe, õi, õo, õu hõel, kõiv, kõoq, jõul
• ya, yi (yõ) syamiis, lyig (Panõq nõid lyiga!) (kyõ Se < kygõ)
• äe, äi, äo, äü näe, näi, väits, käoq, väü, käümä
• öe, öü pöetäs, köüds, löüdmine
• üä süä, püäq!
 Ülipikkade keskkõrgete vokaalide kõrgenemine
Ülipikki keskkorgidõ vabahelle korgõnõminõ e
Hurt
• Diakroonias: meel > miil, söök > süük, mõõk > myyk, kool > kuul
• Kõrgenemine (peaaegu) kõrge vokaali tasemele toimub kolmandas
vältes
• miil: meele: miilt, kiil: keele: kiilt, vesi: vii: vett
• süük: söögi: süüki, süvväq: söömiq: süüti, tüü: tüü: tüüd, agaq tööle.
• myyk: mõõga: myyka, jõgi: jyy: jõkõ
• kuul: kooli: kuuli, muus: moosi: muusi, ruus: roosi: ruusi
Ainus reegel: Kui on pikk vokaal ja sõnal kolmas välde, siis muutub
keskkõrge vokaal kõrgeks. Kui on sõnal teine välde, siis hääldub algupärane
vokaal.
Oht segiminekuks algupäraselt kõrge vokaaliga sõnadega: miil, kiil, kuul,
ruus.
Spikker harjutuse 1 juurde
• tuul: tooli • piir: peeru
• süük: söögi; puut: poodi • puut: poodi; muur: moori
• kuul: kooli; puut: poodi • keereldäq: kiirdlemä: kiirdles
• siin: seene • lüüv: löövi
• süütäq: ma söödä; koolitaq: ma • mikroskuup: mikroskoobi
koolida • kriik: kreegi; muus: moosi
• tuu: tuu: tuud (adessiiv toolõ) • kuuk: koogi
• pöördäq: püürd; viir: veere • kliipiq: ma kleebi
• lüvväq: tä lüü: tä lei: lüüdi • suun: soonõ
• muud: moodu • huuv: hoovi; püük: pöögi
• tuu; kiil: keele • neeldäq: ma neelä: tä niild
• nüür: nööri; puul: poolõ • liir: leeri
• kuut: koodi; liim: leeme • muun: moona
• leedeq: liite • muun: mooni
• keeldäq: tä kiild • kuur: koorõ
 Võro keele konsonandid omasõnaliste liikide järgi (Sulev Iva)

• Peethelle helü kinniqpidämise kotus

• Helü kinniq-            huul-              hamba-          ede-                 taga-                 kurgu-
pidämise viis                                  tagodsõ-       suulae-            suulae-
•            kõva pehmeq  kõva pehmeq    pehmeq       pehmeq kõva pehmeq kõva
• täüs- p      p’                t        t’                                    k’         k                   q   
• täüs+hõõrd-                             ts      ts’
• hõõrd-                v (f)  v’ (f’)         s       s’                  j                                            h’       h
• nõna-                 m     m’              n       n’       
• keeleveere-                                 l        l’
• värrin-                                          r        r’
• Nagu ka eesti keeles ja kirjaviisis, on võru klusiilidel (täüspeethelüq) nõrgad vasted, mis
pole helilised: g g’, b b’, d d’. Larüngaalklusiilil q neid pole ja see häälik käitub
lausefoneetiliselt teistmoodi – sandhinähtuse käigus ta sulandub järgneva konsonandiga
või kaob vokaali ees üldse.
Larüngaalklusiil (kõrisulghäälik) Kakkõhelü
• Kakkõhelü vai pikembähe ja täpsämbähe üteldäq kurgupeethelü om
täüspeethelü (klusiil), midä tetäs õhu kinniqpidämisega kurgun. Tuu
tähendäs, et kurgupeethelü om samasugunõ täüspeethelü nigu tõõsõki
täüspeethelüq – k, p, t – a tedä õnnõgi tetä-äi huuli ega keelega, nigu
tõisi, a hoobis kurguga. Kakkõhelü tegemises peetäs helü kõrras kurgun
tävveste kinniq ja lastas sis vallalõ, nii et õhk vällä päses.
• Larüngaalklusiil moodustatakse sulu tekitamisega kõris, samas kohas,
kus h kääldamisel tekib friktsioon.
• raha rahaq kihä kihäq massa massaq küsü küssüq
• tibu tibuq saada saadaq! lakõ lakõq lakõq lakkõq
• kana kanaq kala kalaq sama samaq kärokäroq

• Keeleajalooliselt on see tekkinud põhiliselt kas sõnalõpu k-st või t-st.

• *anδak > annaq, *rahat > rahaq, *esän kanssa > *esä kaass > esägaq
Larüngaalklusiili märkimine
kirjas
• mitmuse nominatiiv: puuq, mõtsaq, suurõq majaq, vahtsõq
saapaq, vereväq vabarnaq
• Indikatiivi mitmuse 3. pöörde lõpus (nii olevikus kui
lihtminevikus): saavaq, kirotasõq, võtvaq, ommaq, minevik:
saiq, kirodiq, võtiq, olliq
• Imperatiivi ainsuse 2. pöörde lõpus: kaeq, küsüq, võtaq,
puhkaq, kirodaq.
• Eitus nii olevikus kui lihtminevikus: ei tiiq, ei käseq, ei võtaq,
minevik: es tiiq, es käseq, es võtaq. E impersonaalne passiiv:
ei tetäq, ei kästäq, ei võetaq, es tetäq, es kästäq, es võetaq
• da-infinitiiv: kaiaq, tetäq, ollaq, tiiniq, võttaq, herädäq,
kirotaq, häbendelläq
Larüngaalklusiili märkimine kirjas 2
• Noomenites, kus keeleajalooliselt on nominatiivis olnud -k,
-h, -n, -s või t-lõpp (eesti kahesilbilised e-lõpulised jt sõnad):
kastõq, paisõq, imeq, hoonõq, seemeq, asõq, pehmeq,
kahrõq, oluq, ohuq, lühüq.
• Nendes sõnades eristab ainsuse ja mitmuse nominatiivi
muutus tüves, mitte -q.
• Mitmed määrsõnad (adverbid) ja asesõnad: siiäq, sinnäq,
eeläq, toonaq, ammuq, veidüq, kinniq, esiq, maq, saq
• Larüngaalklusiili keeleajaloolisi esinemiskohti on veel, kuid
seal seda reeglipäraselt ei märgita. Võib märkida, aitab esile
tuua lauserõhku (partitsiibid -nuq,-nüq, -tuq, -tüq,
imperatiivi 2. pöörde mitmus, komitatiivi -gaq jne)
Larüngaalklusiil kõnes
• Kõnes sulandub tugevalt järgneva konsonandiga ja
kaob järgneva vokaali ees. Vaid pauside ees ja
rõhutustes hääldub välja.
• Kos nuuq kõvaq meheq nüüd ommaq, kiä ütliq, et
nääq ei lasõq tsial tarrõ sisse tullaq.
• Kos nuuk˽kõvaq mehen˽nüüd ommaq, kiä ütli et nää
ei lasõt˽tsial tarrõ sisse tullaq.

• Vahel võidakse seda kasutada ka rõhutuse vahendina

kohtades, kus seda isoleeritud üksiksõnas ei esine. Ka
maq ja saq on näide -q juurdumisest pronoomeni
lühenemise tagajärjel.
Palatalisatsiooni märkimine
• Ei märgita kõikjal. Põhimõte mite märkida seal, kus see niikuinii
esineb. Kindlasti mitte i ees: tuli, kinä.
• Topeltkonsonandi või konsonantühendi puhul märgitakse
viimase liikme peale või taha. Pall’o, and’. Viimane liige on ka
foneetiliselt rohkem palataliseeritud.
• Vahepealne, 1996-2005 kestnud periood – trükitekstides
märgiti kõiki palataliseeritud konsonante, millele ei järgnenud i-
d või eesvokaali. Ka sõna lõpus, nt üts’, kyik’, kann’, järv’.
• Vastuäited, et tekst on niimoodi kirju ja abimärke liiga palju,
viisid kirjutusreegli muutmiseni.
• Märgitakse vaid kahel vajadusel: 1) eristab lihtminevikku
olevikust, 2) palataliseeritud konsonant esineb tagavokaali ees.
Lisaks veel kinnistunud kirjapildiga sõnad nagu oll’, ull’,
Palatalisatsiooni märkimine 2
• Oleviku-mineviku eristus indikatiivi ainsuse 3. pöördes: and
– and’, võtt – võtt’, kand – kand’, käänd – käänd’, mass –
mass’
• Juhul, kui ka olevik pole tähemärkide poolest samakujuline,
siis arusaadavam oli reeglistada selle vormi lihtminevikus
palatalisatsiooni märkimine igal juhul, kui kasutada
konsonandilõpulist lihtminevikku: om – oll’, kargas – karas’,
taplõs – tapõl’, kergütäs – kergüt’, tege – tekk’.
• Tagapoolse vokaali ees esineb palatalisatsioon eriti tugevalt
sellistes kohtades, kus j on vahelt kadunud: mar’aq, Pühä
Maar’a, var’oq, lag’a, lakk’a, pall’o, kah’o, põh’atuul, ts’ura,
ts’auk, n’augma. Mõned sellised kirjapildid ei kinnistu
kirjutatud võru keeles, nt kasutatakse rohkem lakja, mitte
lakk’a, tjakk, mitte t’akk. Samas pall’o on kinnistunud,
kirjapilti paljo peetaks vana tartu keele päraseks.
Muid kirjaviisi ja häälduse eripärasid
• s on üldiselt nagu eesti s, aga sõna lõpu s on
tavaliselt pikk. Enamasti ei kirjutata kahekordselt,
aga hääldub pikana: miis, kullõs, mis tan tetäs?
kynõldas
• Mõnikord lisavad kirjutajad pikale palataliseeritud
s-ile pehmendusmärgi: miis’, see toimib vist ka veidi
pikkusmärgi eest.
• ts on foneetiliselt afrikaat [c]. Sellel on oma nõrk
vaste ds. küdsämä, kütsäq.
• Mudsu – mõistus. Ei olõq mutsu pään. vatsk: vadsa
– juuretiseta sai